31. nädal - algas 8. kuu

Ämmaka visiit oli sel nädalal. Nagu ikka, mõõdeti kõhtu, kaaluti mind (kuid mitte beebit), kuulati südamelööke ja vaadati, mis asendis on loode. Loode on nüüd peaseisus igatahes, seda oli rõõm kuulda! Veri ja uriin nagu ikka korras. Senini on mul olnud kõik hästi, tervislikud näitajad OK, võib-olla vererõhk tiba madal. Sel korral määrasime järgmised, uue aasta visiidid ning ka esimese arstivisiidi peale esimesi kriitilisi uuringuid.

Tänasest ametlikult dekreedis!

Raamatupidaja saab küll tõendi alles hiljem, sest ämmakas on puhkusel. Igatahes - hüvasti, töömõtted!

28. nädal

Tänaseks käib 7. kuu ning 28. nädal. Nüüd peaks olema lapse kopsud elujõulised - ka juhul, kui sünnib varem, peaks ellu jääma! Juhuu, järjekordne muretsemise koht. Nüüd on ka aeg hakata lugema, mitu korda päevas laps kõhus liigutab (siinkohal ma väldin sõna põtkima, sest ma seda ei kannata, nii nagu ma ei kannata sõna käputama).
Ikka veel ei ole jõudnud joogaklassidesse...

26. nädal

Viimasel 6. kuu nädalal ehk 26+6 võttis ämmakas mind jälle vastu, kommenteeris tavapäraseid uriini- ja vereproove (mis on korras jälle), ütles, et raud on täitsa OK (115 on norm, mul 116), vererõhk see-eest madal, kuid see on normaalne. Vaid 1 kg juurde võtnud kuu ajaga ja see oli ämmakale hea uudis - teatas rõõmsalt, et ma olen tubli, et ma väga palju magusat ei söö. Alati tuletab meelde, et viinamarjad, shokolaad ja jäätis - paha paha. No õnneks ta teab, et ma diabeetikuna olen neid aastaid minimeerinud. Kõhtu mõõtis ka ja kuulas loote südant, õigemini tegi seda keegi resident, kes esialgu ei leidnud üles. Mina muidugi, vana paranoik, olin selleks ajaks mõned kuud koduse südamekuulamise aparaadiga möllanud ja teadsin hästi, millised on beebi südamelöögihääled.
Tuvastasime kõhu mõõdud küll, kuid midagi meeles ei ole nendest, kas neid mõõdetakse tollides?
Lapse kaalu ei vaadatud, seda siis järgmisel korral juba detsembris. Muidu peaks suurus olema selline lillkapsa suurune.

Viimane tööpäev ehk puhkus enne dekreeti

Täna on viimane tööpäev. Ei suutnud seda ära oodata. Ajastuse mõttes ideaalne, sest viimane trimester on siis täielikult kodune.

22. nädal

Käisin ämmaka juures visiidil, kus räägiti viimastest uuringutest - kõik korras. Laps peaks olema umbes papaia suurune, ütles mulle äpp. Kaalu oli 320 grammi vastavalt viimasele UH-le.

Loote anatoomia vol 2

Poiss lasi jälle korralikult endaga möllata, magas. Kui arst UH käpaga liigutas teda, siis andis jalaga. Käisin mööda kabinetti  ja kiigutasin kõhtu. Just siis, kui arst oli loobumas ja jutustas, kuidas mõned lapsed ei annagi head pilti, kuigi kõik on näha, kui korra suvatses end liigutada ja sai perfektse pildi. Niisiis on ka selgrooga kõik korras!
Lugesin vaid rõõmuga märkmeid.

4 aastat tagasi kõik algas

Nüüd, kus kriitilisemad uuringud ja pool rasedusest on selja taga, on mul võimalik koos tänu- ja õudustundega meenutada seda trianglit, millega me pere siis kokku puutus sel teel...
Täpselt 4 aastat tagasi käisin esimest korda IVF konsultatsioonis, saatekirjaga "infertilitas". Sealt kõik pihta hakkas... ja kõik asjad võtsid nii palju aega ja vaeva - analüüsid, veri, tabletid, süstid, tilgutid, küünlad, paisuv kõht, narkoosid, protseduurid, külmutamised, säilitamised, arstide konsultatsioonid jne.
Kui palju on tänaseks muutunud - nii palju minuvanuseid saadetakse otse IVF-ile ega hakata nende aastatega üldse venitama, mida mina 3 kuu kaupa muudkui ravisin, kõhtu valutasin, analüüsisin ja siis otsast peale... tavaline günekoloog (era- ja tava), viljatusarst, laborant, anestesioloog, ämmaemand, eratreener, endokrinoloog, füsioterapeut, hiina meditsiini sh nõelravi ja massaaži praktik  neuroloog, psühholoog, nõustaja, jurist, sotsioloog, psühhiaater, nahaarst, geneetik ja perearst - kes kõik on pidanud ühe persooni looga tegelema sel teel lapsesaamise poole?
Siin lühikokkuvõte endale:
1 sats - jaanuar 2012, ma jään seda alati mäletama, sest siis oli me peres suur juubel, süstisin salaja kuskil peoruumide WCs. Just paar päeva peale romantilist valentinipäeva, kui me olime kergelt lootmas, et äkki-äkki, saime teada, et ei oota. Nutsin kohutavalt. Rakke ei läinud ka külma.
2 sats - juuli 2012. See oli päris raske kord, kuna sattusin haiglasse ja ehmatasin ka arste, tunne oli nagu 6. kuud rasedal, ja kui augusti alguses jälle halvad uudised sain, oli mul väga kahju, muidu oleks saanud elukaaslase sünnipäeval juba midagi tähistada. Külma ei läinud ka rakke.
3 sats - märts 2013 alles, kuna mul on tõeliselt ebasoodne tsükkel (ja jälle mitmeid kuid möödas!, ja kasutasin juba ebausu reegleid a la teine öösärk (eelmine kord oli "my lucky shirt" mis ei töötanud). Oma sünnipäevaks sain jälle teate, et "EI", nii et ei olnudki midagi tähistada ja tunne oli - aastad lähevad, mina vananen, aga milleks?
4 sats - juuni 2013, jälle väikese erinevusega - seekord ei rääkinud kellelegi peale elukaaslase, juulis sain tulemuse kätte - ei õnnestunud. Jälle on hästi meeles, kuna samal päeval oli suur pidustusõhtu, kus ma siis kurvalt veini jõin ja tantsisin, kuigi endal ikka veel veidi "kõht ees".
5 sats - september 2013, keha juba andis märku, et taastub raskemini. Jälle ei õnnestunud ning külma ei läinud ka midagi... oktoobris oli selge, et tuleb jälle oodata järgmist. Lisa"võlu" - minu hormonaalne tasakaalutus tekitas juba mõnegi peretüli ning stress töö juures ei aidanud ka kaasa. Stressihormoonid ei sobi kokku beebihormoonidega; otsustati kaasata geneetik, kelle juurde on megajärjekorrad.
6 sats - veebruar 2014, pika vinnaga ravi, mis ei lõppenudki edukalt - keha andis märku, et ei õnnestu, ei tööta kaasa, kõik näitajad olid valed; arst ja laborant vangutasid nõutult pead.
7 sats - juuni 2014, taas ebaõnnestunud ravi, mis ei lõppenud saagiga... keha ei töötanud kaasa; juuli lõpuks oli selge, et peab kaasama veel ühe spetsialisti - endokrinoloogi juurde saadeti.
8 sats - oktoober 2014 - lõpuks ometi uus skeem ja väga kiire ja efektiivne, lõpuks oli abi mingitest ravidest ilmselt ja sain vähemasti jätkata, traumasid oli selleks ajaks muidugi juba mitu ning lisaks viljatusravispetsile, geneetikule ja endokrinoloogile olin ma juba pöördunud kõrgete soovitustega hiinlase poole, kes tegi mulle nõelravi ja massaaži, et soodustada keha valmistumist raseduseks... novembris tulemuseks jälle negatiivne test, kuid vähemalt läks rakke külma. Seegi hea!
9 sats - märts 2015: seekord võtsime rakud juba külmast ning stressi oli ka vähem, kuid ootus selle korrani oli jälle nii kaua tänu reisidele, pühadele jm. Aprillis jälle oma sünnipäevakuul ei tundnud ma, et oleks midagi tähistada, vanust juba tõesti palju... ei õnnestunud. Vahepeal päris selgeltnägilja juures ei käinud, kuid see-eest tegelesin psühholoogilise poolega, et leida ikka jätkuvalt jõudu enda armastamiseks ja projektiga jätkamiseks.
10 sats - ei alanudki... vahepeal oli hoopis mingi väga tavaline protseduur ja... enne kui jõudsin minna taaskord megalt hilinenud päevade pärast arstile, soovitas ta teha ikkagi statistika ja välistamise mõttes koduse rasedustesti... mis osutus positiivseks!

Ma olen nii õnnelik.

Loote anatoomia

Täna käisime. See on üks kõige tähtsamaid uuringuid ning mõistagi oli enne seda ikka kerge mure ja stress ka. Aga toeks kutsusin kohale elukaaslase koos lapsega - et kui midagi on, siis kohe saame kõik arstilt küsida, mis ja kuidas ja mismoodi ja... koos kurvastada ja rõõmustada.
Päris kaua esiteks ootasime ukse taga, pea et tund? Siis läks sees ka veel ligi tund.
Esimene asi - saime teada, et on poiss, selles polnud kahtlustki.
Edasi tuli loetelu, mis kõik hästi on - huuled, aju, süda, käed, jalad, sõrmed, varbad... ainult selgroogu ei näidanud. Selle jaoks pani arst uue aja juba järgnevaks nädalaks.
Igatahes läksime restorani tähistama ning järgmiseks päevaks tegime sinist värvi tordi sugulastele teatamiseks - nad olid teinud panuseid ning ootasid juba kannatamatult, kas mõni "ennustaja" oli ka täppi pannud. Jah, ma olen kindel, et tänapäeval saab paljalt sooviga oma lapse sugu määrata või veelgi parem - mõne teise inimese lapse sugu saab ka määrata, kui väga tahta. Paremgi veel - saab määrata ka sünnikuupäeva (ei, ma ei mõtle plaanilist keisrit).

Glükoositest

Kuna tavalisel ajal st enne rase olemist oli endokrinoloog mulle kirjutanud välja insuliini reguleerimise rohu, et suhkrut kontrolli all hoida, metformiini, mida pidin võtma 2 x päevas 850mg, siis rasedana ma seda teha ei saa. Ning kuigi minu suhkrunäitaja oli väga madal rohu ajal (4.1) ning noh selline ikkagi ok (5.1), siis ilma endokriinik olemata võib-olla polekski saadetud mind seda testi tegema.

Igatahes olin kuulnud juba töökaaslaselt, et see on üks rõve test ning oskasin seega ette valmistuda. Vahel ma olen tänulik, et inimesed enda asju ikka jagavad. Just neid asja- ja ajakohaseid, sest ma ei suuda ikka veel mõelda sellele, mis on siis, kui ma sünnitan. Seega, mulle limakorkide ja veriste tagajärgedega detaile veel ei meeldi kuulata, kuigi ma tean, et see ju tulemata ei jää.

Aga test - käisin kohal, hommikul. Ilma söömata peab minema ja kaasa ostma mingi 8-eurose suhkrusiirupi, mis ei kannata soojast peast üldse joomist. Test näeb välja nii, et kella peale (õde märgib üles) teed esimese veenivere, siis 10 min jooksul jood ära selle joogi. Siis tunni pärast teed teise vereanalüüsi ning veel 1 tunni pärast kolmanda. Lõpuks on veen sinine ja süda läigib. Ma ei ole suur magusasööja ka. Vahepeal ei tohtinud liigutada, v.a. vetsus käia, nii et nt värskes õhus jalutamine polnud küsimus. Samuti ei tohtinud ei enne ega testi ajal tilkagi vett juua, ainult suud võis sellest lögast loputada. Nii et ma lugesin ja ägasin iiveldushoogu tagasi hoides.

Ja kõik see on ju tulevase ilmakodaniku nimel. Ent, mis tegi asja hulluks, oli see, et üks rase, kes sama testi tegi ja seega ca 2.5h pidi seal vastu pidama, oli ka enda mehe sinna kaasa istuma kutsunud. Ja ka see oleks OK, kui ta poleks olnud totaalne jõmm, kes võtab esiteks istumiskoha ära ja teiseks, ta käis vahepeal suitsetamas. Mõtlesin, et tal on kiledress ilmselt juba teadlikult seljas - palju ei puudunud, et ma talle sülle oksendanud oleks, sest mina pidingi tema kõrval istuma!

Nii nagu töökaaslane ütles - kohutav test. Läksin autosse, kuhu mul oli hommikul valmis tehtud juba rukkileib kalapasteediga, et ikka võimalikult soolane oleks, ja sõin selle koos klaasi veega ära. 

20. nädal

Eile käisin ämmaemanda juures. Mul on esimesed väikesed vaevused (see sõna pole üldse äge), a la kerged seljavalud, kõhusisesed (emaka-) valud, ei saa magada või on uni just, muidugi ka kerge seedehäire pidevalt ning peavalud ja kinnine nina. Muidu aga on kõik OK ja poole peale rasedust kandes olen kokku võtnud juurde tervelt 4 kilo.
Ämmakas kirjutas mulle saatekirja tavapärase uriiniproovi jaoks ning kuna olen ka endokriinik, siis glükoosikoormustestile samuti. See pidi päris õudne olema, nii et valmistun paar päeva, enne kui lähen. Aga parem karta kui kahetseda - rasedusaegne diabeet vajab ikkagi tähelepanu ja jälgimist.
Järgmiseks nädalaks sain ultraheli aja ning siis selgub, kes sünnib.
See ei ole meie jaoks üldse oluline, peaasi et on terve laps.
Aga teiste jaoks nähtavasti on väga oluline see, kuna kommentaare tuleb pidevalt.
Polegi kindel, kas peaks siis pärast saatma uudiskirja või midagi, et kihlveokontori võib sulgeda ning korjaku inimesed oma rahad kokku.

17. nädal

Kõhuke paistab välja. Uurin rasedate kursuseid (jooga), mis on täis broneeritud. Mingeid kursuseid pean võtma alles siis, kui olen juba kodus (sünnitus, vastsündinu eest hoolitsemine jne). Tööl on motivatsioon kadunud. Teen nimekirju ja plaane, mida peaks kodus, meie väikeses korteris, uuendama ja muutma. Selle nädala ülesanne on arvestada välja dekreedi- ja emapuhkuse kuupäevad.
Umbkaudu on 2 kuud jäänud veel tööl käia.

Teatasime perele

Meil oli kindel eesmärk, kellele ja kuidas soovime teatada. Kõige esimeseks oma 13-aastasele. Ja kindlasti näost näkku!
Tema reaktsioon oli maailma kõige armsam: "Ma ei jää kunagi üksi!". Tuleb välja, et ta on ammu oodanud väikest õde või venda!
Järgmine sats olid vanemad. Ka elukaaslase õde oli vanematel külas, nii et me saime kohe kaks pere ühe hoobiga.
Ämma reaktsioon: "Jumal tänatud! Nüüd on kõik korras!" Jah, ma saan aru, et tegemist on vist sinu isikliku pereõnnega, mitte aga minu tervise, pere ega emakaga. Samas puudus tal oskus filtreerida nagu alati - kohe meenutas ta (õelalt? süüdimatult?) lapsele, et too mõned aastad tagasi küll veel kedagi kõrvale ei tahtnud. Õnneks on laps juba suur ja oskas selle peale vaid õlgu kehitada ja öelda, "ei mäleta" (ma südames plaksutasin, et olgu kuidas oli - aga hea reaktsioon oli, samas rullisin mõttes silmi jälle ämma peale).
Meheõe reaktsioon: "Ma nii lootsin, et sa jääd minuga koos rasedaks. Aga ma üldse ei julgenud midagi küsida". Ja ma olen talle väga, väga tänulik selle eest (väljendasin seda ka kõva häälega, sest aastate jooksul tundsin ma tõesti survet eelkõige ämma poolt, isegi mu oma ema ei ole kunagi nii palju pressinud).
Äi tuli suurte silmadega tuppa ja ütles, et kuulsin lastelastelt õues, et sa saad lapse? Ma täpsustasin - siiski me sinu pojaga koos saame lapse. Saime naerda.
Mehe õemees ei räägi kunagi palju, aga tema ütles, silmates mu käes juba raamatut nimega Rasedus: "Esimesega läheb nagunii lappama, teise ja kolmandaga pole enam vahet". Ta ei räägi palju, aga alati ütleb õigeid asju.
Mehe õelapse reaktsioon (7a): "Nii tore, et sa saad lapse. Emme oli alati nii kurb ja rääkis, et nüüd kus tema jälle ootab, võiks tädil ka tulla...". Ütlemata armas!

Mõistagi arutasime siis (kuna perel on meil meditsiiniline taust ka endil), et mõningaid protseduure sai ka tehtud (siiski detaile teate vaid teie, head lugejad).

Rääkisime ka minu perele. Venna pere, ema, isa. Sest ma olen juba punntädi (see pidada olema mingi eesti väljend nende kohta, kes saavad enne tädiks, siis emaks) ja minu venna laps on 9.
Venna perel oli tõesti hea meel, kuigi nad on palju vaoshoitumad. Ja tore on vaadata, et lastele tundub lapseootus alati väga loogiline ja loomulik. Nad tulevad ikka kõhtu katsuma ja uurivad siiralt, mis toimub!

Ema nuttis 20 minutit järjest. Ma teatasin talle teel maale, kui ise roolis olin 120 km/h. Ta oli nii õnnelik. Isal tulid ka pisarad silma. Ma väga loodan, et neil on nüüd järjekordne eesmärk elada tervelt ja kaua-kaua, sest lapselaps võtab kindlasti palju energiat!

Sõpradele teatasime ka jõudumööda.
Ja tööl samamoodi.
On rõõm näha, kui palju selline uudis teisi rõõmustab. Ja paljudele oli kindlasti üllatus.

Ma ise alles nüüd julgen hakata plaane tegema. Siiani olen ikka kõik tunded maha keeranud... aga nüüd juba võib. Kõhuke paistab välja.
Temast on saanud avokaado-suurune tegelane.

Triple test

Triple testi tulemused olid OK ehk numbrites enam ei mäleta, aga risk hinnati madalaks.
Samuti peale viimast ämmaemanda visiiti määrati järgmine kord septembri lõpus kohtumine (kaalumine ja mõõtmine?) ning siis paneme ka 20. nädala UH.
Ei jõua ära oodata.

Endokrinoloogi visiit

Minu esmaklassiline endokrinoloog võttis mind (pealtnäha vaadates) palju tõsisemate probleemidega inimeste vahele ning konsulteeris mind hormoonide teemal. Kuna ma olen raudselt veendunud, et teadus on võitnud, sest arstid on teinud koostööd ja minu hormoonides lõpuks loksus midagi paika, siis pidime üle vaatama järgneva raviplaani.
Et rasedus on juba 15. nädalas, siis enam lisarohtusid võtta ei saa, kuid söömist ja eriti suhkruid tuleb kindlasti jälgida. Tegin lisaks ka ühe vereanalüüsi, mille tulemus oli 5.1, nii et kõik on normis.
Sellest hoolimata pean viima sõna ämmaemandale, et rasedusdiabeedi risk on mul kõrge ning kindlasti tuleks teha glükoosi koormustest (ma veel ei tea, mis see on, kuid eks ma siis saan teada).
Seega - nüüd peab keha ise reguleerima. Lõpp metformiinile (siiani kogus 2x850 päevas).

Triple analüüs

Hommikul käisin analüüsi andmas ning ka uriini proovi tegemas.
Tulemused saan nädala pärast, kui just homseks ei tehta ära. Proovin helistada.

12. nädala UH

Käisime täna UHs vaatamas kuklavolti ja ninaluud ja et kas üldse kõik on korras. Keegi ei räägi sellest, kui närvesööv on oodata, enne kui mitte midagi ei tea? Ja üldse pole tunnet, et olen rase. Mul ei ole tüüpilist hommikuiiveldust. Kuid õnneks hommikuti, kui pissile vaja minna, saan aru, et ikka kõhuke on tekkinud (tihe tualetis käimine on minu teine tunnus), ja õhtul veelgi enam. Hommikul selga pandud riided ei passi enam üldse! Mõtted on ka kogu aeg nii hajevil...
Igatajes võtsin eraldi puhkusepäeva sel puhul ning juhtisin mõtteid eemale kõikide muude asjadega.
Lõpuks siis võeti mind vastu, ja minu imestuseks olin ma üks väheseid, kes kohale ilmus. St - inimesed UNUSTAVAd selliseid asju? Või siis jäi buss hiljaks.... mis mõttes? See on ju ajakriitiline uuring?
Igatahes oli meie ploom ebasoodsas asendis. Vaatas meile otsa või keeras seilja, aga profiili ei näidanud. Siiski, peale jõhkrat UH-nuiaga loksutamist ta soostus veidi end liigutama - ma arvan, siin on tegemist isa geenidega. Raske uni, igast asendist. Ideaalse positsiooni saime veel hiljem, kui ma olin end järsku küljele ja tagasi selili tõmmanud.
Siis tuli uudiseid: aju poolkerad olemas, südamerütm ühtlane, klapihäireid pole, kuklavolt normis, ninaluu OK, kõik jäsemed OK, nabanöör OK.
Lõplik otsus - vanuse tõttu (jah, ma tean, sest kõik need 10 aastat proovimist, eks) on mul siiski kõrge risk, nii et teostatakse ka 15. nädala triple uuring. Siiski see pidada olema üsna levinud!
Ja mul on absoluutselt süda rahul... raseduskulg tõmmati ka kaugemale, - 12+6, uus sünnikuupäev: 12.02.2016.
Lahkusin, käes paar värskemat UH pilti. Saab äkki ära raamida?

Homsest hakkab jooksma 13. nädal. Siis saab ploomist virsik.
Peach boy or a girl.

8 NÄDALAT RASE!

MA EI SUUDA OMA RÕÕMU USKUDA! JA JUBA 8 NÄDALAT????
Täna arsti juures suutsin kuni selleni, kui arst ütles, et tegemist on imega, aga vaatame ikka üle ja kontrollime, ja kuni selleni, et ta ütles - ilusti emaka sees (kartsin väga emakavälist!), ikka pisaraid tagasi hoida, aga kui ma nägin ekraanil poolteisesentimeetrist tegelast, kes on küll krevett, aga siiski peaga ning üliväikese südametuksega, hakkasin ikka nutma nagu filmis.

Pisaraid tuli kõikide nende aastate eest, mis ma olen kõiki neid vintsutusi, tilguteid, haiglaid, narkoose, torkimisi, pudelitäisi erinevaid rohtusid, ootamisi ja vaimset survet eelkõige pere, aga ka eriti uudishimuliku kolleegiumi poolt.

Ma peaks tegema eraldi statistika, mitu korda ma olen mõelnud, et jätan kõik pooleli.
Või et annan lahkumisavalduse tööl sisse.
Või lõpetan kõik infovahetuse perega (eks nad on nagunii veidi isolatsioonis)...
See kõik on nii personaalne ja nii valus. Mitte keegi teine ei saa sellest aru, ja ma pole kindel, kas jõuaks ka kuulata... sest kindlasti juba see aitab. Kasvõi vaikne tugi.

Ja ma pean elus suureks saavutuseks, et ma pole alla andnud peale üle 6000 euro, 8 narkoosi, 3 aasta IVF-i, kokku 9 aasta proovimist ja üle 30 sõbra lapse sündi alla andnud ning lõpuks on otsustanud ta saabuda.

Ma olen nii uhke ja nii õnnelik ja ma pean ainult rahulik olema.

Järgmine samm: rasedana arvele võtt.
Ülejärgmine samm: kuklavoldiuuring ja kõik muud tähtsad asjad...
Ja siis juba plaanid ja plaanid ja plaanid...

Pea on pulki täis. Raske on keskenduda. Ühtlasi olen mures ja õnnelik ka.

Vereanalüüs!

Et eilne test näitas 2 triipu, oli mul täna hommikul uni läinud, ja tuttav sõbranna jurist-ämmaemand (imeline profiil!) soovitas ikka minna teha ka vereanalüüs peale. Kasvõi erakorralises. Noh seda pidingi tegema, sest oma arsti ma kätte ei saanud.
Nii et täna hommikul kell 7 startisin EMO suunas, kus aga oli nii pikk järjekord, ja ma mõtlesin, et kui oleksin rase ja nt kõht valutaks, ja seal on kirjas, et rase valutava kõhuga peaks 15 minutiga abi saama, siis mina lihtsalt ootasin 15 mintsa... õnneks peas plahvatas idee teha hoopis tasuline analüüs. 5.80€ ja 2 tunniga vastus käes - ma ei näinud probleemi, EMO visiiditasu on ju nagunii viiekas?
Igatahes oli tulemus selline, et üle 16000 ühiku. Ehk soovitati soojalt ämmaemanda poole pöörduda.

Milline hea reede! Mees ei julgenud ikka veel rõõmustada, kuid ämmakas saatis infot, et kalkuleerida, mitu nädat siis juba on! Helistasin kohe ka raviarstile, kus seal omakorda ämmakas võttis info üsna tõsise häälega vastu ning pani aja esimesel võimalusel, kuna kui tsükli järgi arvutada, siis oleks peaaegu et juba 11-14 nädal... nädalavahetus saab olema ootuspinevusest pingeline!

Rasedustest?

Eile märkasin, et väga palju aega on möödas eelmisest tsükli algusest. Ja võtsin selle peale kõne arstile, kes siis omakorda soovitas ikkagi rasedustesti teha. Pidasin seda siiski mõttetuks - juba varasem kogemus on ettevaatlikkusele suunanud - ma ei julge teha testi, mis nagunii kunagi pole positiivne, ning siis saada pettumuse osaliseks... Aga et siis peaks ära tegema ja edasi juba arstiga konsulteerida.

Täna hommikul tegin.
Elus esimest korda ei uskunud oma silmi - 2 triipu??? Vaatasin karpi ja plaati ja võrdlesin - peaks näitama rasedust?

Kannan testi täna terve päev kotis kaasas ja aegajalt kontrollin, ega ma und ei näinud. Siiani on 2 triipu alles.
Arsti ma kätte ei saanud - tahaks õudselt veenduda, et on ikka rasedus. Ja siis peaks end juba arvele võtma ja...? Kuidas see kõik käib?

Ikka veel pole alanud???

Nüüd olen ma juba päris närvis. 22. aprillil oli viimane tsükli algus. 12. mail oli Pipelle. Kõik mu analüüsid ja limaskest on korras. Ainult alusta uut. Ja kus on päevad? Ei ole! 40 päevast räägime siin juba. Frustreerib ja närvi ajab. See ei aita ju stressi langusele kaasa? Pigem olen siin rohkem stressanud ja nüüd on hoopis haigus platsis, selline tavaline rögaköha koos väikese tüütu palavikuga. Selle asemel, et nautida sooja ilma õues, istun mina toas ja stressan. Küsimusi on palju - kas see Pipelle läks nüüd raisku? Millal ma saan uut, seekord 8. satsi IVF-i alustada? Kas jälle läheb kuu aega (mu elust) kaotsi? Arst ei võtnud ka toru vastu, pean homme uuesti helistama ja veidi konsulteerima. Tahaks väga teada, kas see kuradi stressihormoon on alanenud või mitte. Hetkel on ta ilmselt kõrge, kuna ma olen ju haige. Muidu üldiselt kortisool peaks olema see, millest ma räägin. Ma ju pole arst.

Kuu lõpp ja 35 päeva eelmistest päevadest?

Õudselt nõme, jälle mingi tsüklihäire! Ma olen täiega närvis, sest näen, kuidas päevad, kuud ja nüüd ka juba aastad muudkui kiirelt lähevad, aga minul on endiselt null tulemust! Ümberringi saavad kõik lapsi, paljudel on lapsed juba kooliealised või planeerivad nad esimest klassi. Nii et jube õnnetu tunne on ja kaalun tõsiselt, kas mitte minna kuskile tugigruppi. Lihtsalt selle asja mure on see, et Eesti on jube väike ning anonüümsus pole ju garanteeritud? Ma ei tahaks endiselt, et detailid minu ravist kusagile tööle jõuaks... kuigi see pole ju mingi tabu ega häbiasi. Lihtsalt, ma ei tahaks nii isiklikul teemal vestelda ning alust anda ka selja taga sosinateks.
Nüüd ma siis ootan siin uue tsükli algust. Paar päeva tagasi kõht korra krambitas, lootsin juba. Aga ei.

Pipelle

Täna käisin Pipelle protseduuril. Ma ei teadnud üldse, mida oodata. Aga tuligi välha, et tehakse mingi kohalik tuimestus, arst sorgib su sees, paneb klambriga (kõlas nagu keskaegses filmis?) korraks emaka kuskile kinni, ja teeb mingi kraapsukese ja valmistabki emaka põhja ette kuidagi. Ehk siis torkis mind. No see oli üks ebameeldivamaid protseduure üldse, sest tunne oli selline, nagu oleks päevade valu, mille peale mul peaaegu et pilt taskusse läheb ilma valuvaigistita. Kui ta selle klambri ära võttis, siis oli palju kergem olla. Nüüd peaks siis ootama paar päeva, et natuke veritseb ja määrib.

Praktilise poole pealt: vahepeal selgus, et kuna ma haiguslehte siiski ei kasutanud, olen ma ise endale paraja portsu kokku keeranud - see oli siiski arvestatud tööandja poolt, ning nüüd sain ma lisaks suurtele kuludele ka mõnusalt väikese palga. Suur bürokraatia on nüüd seda raha tagasi saada.

Vahepeal käisin ka ühel reisil, kus minu sõbranna ämmaemand soovitas ikkagi järgmisel korral täitsa füüsiliselt pikali olla, et see rakk saaks ikkagi kinnituda sinna emaka seina külge. Ausalt, nii ma planeeringi. Ma ei tea, millal see kord küll tuleb, aga planeerin selliselt.

Järgmine kord peangi helistama, kui uus tsükkel hakkab.

Konsultatsioon

Arstid asuvad nüüd kõik seal teises polikliinikus ja mul on sinna palju raskem minna kui endisesse kohta. Kuid samas on seal väga ilus ja korralik kõik. Ning enamasti lähen ma autoga. Mul on "rõõm" teatada, et parkisin küll korrektselt, aga parkimise lõpetamise helistamise hetkel midagi segas vahele ning ma sain eile päeva lõpus mõnusa info, et parkimine on nüüd lõpetatud, kui soovite jätkata... 3€ tund!!!! Kokku läks jälle 12€ niisama. Õudne. Südalinn, Tallinn!

Igatahes, üleeilsel visiidil (päevad polnud ikka hakanud) arst soovitas siis planeerida järgmiseks korraks protseduuri Pipelle, mis peaks olema emakapõhja ettevalmistus (sisuliselt  vigastus), et rakud paremini haakuksid. Nii et eile öösel hakkas kõht rämedalt valutama, võtsin nii paracetamoli, diclofenaci küünla, mis küll kohe välja tuli, ja valutasin lõpuks kõhtu 4h kuumaveekotiga. Kuna elukaaslane oli ka üleval, siis ta toetas mind selles kohutavas protsessis.

Helistasin täna arstile ja ütlesin, et tsükkel algas, ning planeerisime järgmise visiidi koos Pipellega. Eks siis ole näha, milline tohutu õudus see on.
Ravi: Hetkel söön jätkuvalt 1500mg metformiini ehk 750mg 2x päevas, ja pool tabletti bromokriptiini õhtul täis kõhuga, et iiveldust ei tekiks. Ei võta ka enam rauda näiteks.

Vereanalüüs ja 2WW möödas...

Täna hommikul siis analüüs. Kõikvõimalikud analüüsid üle pika aja... ja 2-nädalane ootusperiood sai läbi. Ehk tulemus on negatiivne jälle... ja ma olen nii kurb. Kuna uus tsükkel polnud veel alanud ja puha, et siis nagu lootsin väga. See oli sats 7! SEITSE! Arst helistas ning pakkus mulle konsultatsiooniaega, et arutada edasisi käike...
Uhh kui nõme. See tähendaks ju jälle uue tsükli ootamist, süstimist jne.
Estrofemi enam ei pea võtma. Limaskest on juba piisavalt paks ning kui hakata gonaalima, siis see paksendam kindlasti limaskesta.

Munarakkude istutamine

Täna pealelõunal siis käisin istutamas nn. Uues kohas on kõik ulmesteriilne, vahelüüsidega ja puha. Lähedki sisse nagu operatsioonisaali. Seekord rääkis minuga keegi laborant, et kõik kolm munarakku on kenad ja elujõulised ka peale külmutusprotsessi. Ma olen tänulik selle üle, kui 200€ maksab külmutamine, siis 65€ ca rakk ju?
Täiesti kohutav on see Crinone, jube läbi on piirkonnas. Arst muidugi arvas, et pole midagi parata, peab ju kõik ka välja tulema ning lisaks mingit leevendavat tuperohtu ei kirjutanud. Lisaks võtan ka Medrolit (mis peaks aitama organismil võõraid "objekte"(?) vastu võtta). Ning muidugi ka Metformiini, Bromokriptiini endiselt. Ja kuna mul lõi mingi haigus sisse (ei tea, kas see on medroli tõttu?), köha ja kurguvalu, siis võtan ka Sinupreti ja ko-paracetamoli segu... noh, loodame, et see kõik toimib.
Igatahes igaks juhuks planeerisin ka haiguslehe 2 nädalat.

Konsultatsioon, asendusarst

Täna enne nädalavahetusereisi käisin arsti juures, asendusarst oli. Kuid ta vaatas, et kõik on nagu OK, saab edasi minna. Limaskest oli piisavalt paks, tänu 2x päevas Estrofemi võtmisele. Järgmisel nädal seega istutamine ja seekord külmutatud rakkudest, mida on kokku 3. Lähevad kõik sisse!

Kõne arstile

Täna hommikul helistasin arstile ja kui eelmine tsükkel algas reisil, nii et pidin end vabandama ja üksi telefoniga rääkima minema, et veidigi privaatsust tagada, siis sel korral võib reis osutuda probleemiks, et ma ei saa enda protseduure teha. Ma siiralt loodan, et ma ei pea reisi tühistama.
Samas olen valmis seda tegema, sest parem ikkagi tervis kui järjekordne reis?
Ning loomulikult olen valmis võtma ette haiguslehe seekord! Et vältida stressi, loomulikult :)

Uus tsükkel algas, uus lootus tärkab taas!

Täna öösel oli selline kõhuvalu, et hommikul manustasin 1 nospa, 2 400mg ibukat ja lõpuks, kui see ei aidanud, siis otsa veel ka diclofenac küünla. See on kindel variant alati, ja peale 4h kannatamist annab nüüd valu järgi 20 minutiga ning ma vabanen külmast higist.
Esmaspäeval pean kohe kõne tegema, et arstile aega saada! Kohe ei jõua ära stressata, et mis jama seekord ees ootab?

Täna arstil ja...

Jälle ei õnnestu midagi teha. Sel korral on põhjuseks õnnetult õhuke limaskest. Asendusarst ja värskelt remonditud kabinet ning järjekordne uus rohi, mida võtta. Seekord sinised tabletid ning 2 korda päevas. Kinnitan apteekrile, kes sõbrannale kurdab magamatust, et ta näeb hoolimata sellest väga kena välja!
Nüüd jääb siis oodata järgmist tsüklit, et neid rohtusid manustama hakata...

Lõpuks saabus ka IVF hüvitis...

...kuid mitte täitsa selles summas, mis ma ise ootasin. Aga kes ikka saab raha nii palju, kui ta loodab! Alati jääb väheks! Seekord läks raha mõningate ootamatute küsimuste lahendamiseks... nüüd ootan kannatamatult aga järgmist arstivisiiti, mis oleks pidanud juba eile toimuma, aga arst oli konverentsil. Seega - lükati järgmisele nädalale!

Täiendav ravimihüvitis

Kui ei saanud proovida sel kuul uuel ringil, siis vähemalt saabus kontole mingigi kopikas, mis läks kohe krediitkaardile eelmiste kulude katteks.
Ükskord ma luban, et loen kokku, kui palju raha on kokku kulunud lapse eostamise teel, ning kui palju reaalselt annab haigekassa tagasi.
Aga kas peaks lugema ka taksoarved, mis kuluvad haiglasse tilguti alla minekuks?