Plaanipärane

Häid jõule, arvasid päevad, ja tulid kohale. Ma väga vabandan, see blogi ei ole nõrganärvilistele.

Pühad tulemas

Mulle ei meeldi sugugi, et selline nõme pühade sattumine nädalavahetustel on sel aastal... see kohe väsitab ETTE.

Konsultatsioon nr 2

Saabusin just tööreisilt eile ja täna oli kohe arsti konsultatsioon. Seekord siis juriidiline ja praktiline. Nimelt, et sada kunstviljastamisele üldse, peab naine läbi tegema kohustuslikud ravid, seejärel mitmed uuringud ja ootama paar aastat. Alles siis saab panna arst diagnoosi, või suunata viljatusarstile, kes paneb diagnoosi. Seejärel peab naine tegema palju värskeid spetsiaalseid analüüse, näiteks andma kõvasti verd ja muud näidud lisaks, ja see kõik võtab väga palju aega ja jooksmist.
Kuna ma käin eraarsti juures, sest mul pole teragi kannatust, siis need asjad on mul küll kallid, aga see-eest sain enamvähem ühe korraga tehtud ja tuttavas kohas samuti.
Siis peab tegema mees mitmed testid. Nii tund aega läks tal aega, verd võeti kõvasti ja muidugi väike purgike tuli ka täita.
Aga see konsultatsioon on siis juba nn kolmas ametlik samm, mille eelduseks need eelmised sammud on.
Seda muidugi juhul, kui sa soovid riigi poolt rahastust ega pöördu vaid erakliinikusse.
IVFiga tegeleb Eestis väga väike arstkond, muide.
Konsultatsioonil vuristas hästi sõbralik ja tore naine kõik asjad ette, millele tähelepanu pöörata. Detailideni selgitas, mis meid ees ootab, millised stsenaariumid on võimalikud, mis dokumente on vaja, millal süüa, millal mitte ja kui kaua läheb aega, kui kaua kestab ravi, kui ei õnnestu, mis siis tehakse, millal tehakse järgmine katse, mis see katse üldse on, kui palju raha kulub, kui palju saab haigekassalt raha tagasi küsida.
Et mis ravimeetodid ja ravimid ise on, sain ka süstalt proovida.
See kõik oli väga põnev, aga selline hirmutav ka. Et nüüd ongi nii? Et hakkangi investeerima, ja tagasiteed ei ole?
Põhimõtteliselt mitte. Saime kaasa lepingud, millega tutvuda ja mida allkirjastada. Elukaaslane pidi koosolekule jooksma, võtsin paberid enda kätte. Kui ma talt pärast küsisin, "kas tundus kõik normaalne ja on ok?", siis ta ütles et "normaalne ei ole, aga noh eks peab siis nii tegema".
Aga ega tema ennast süstima ei pea hakkama. Tema peab paar korda lihtsalt "annetama".
Õnneks lepingud olid arusaadavad, aga tõesti - on olemas eraldi asi nagu kunstviljastusseadus. Väga ininlik ja hea, et reguleerib.
Ma sain teada, et mul on võimalik annetada enda munarakke teaduslikeks uuringuteks, kui ma sellega nõus olen. Muidugi olen!

Finaal

Ma nüüd lähen magama, kõht valutab. Üle 3 (!) kuu hakkasid siis lõpuks päevad. Äkki sellepärast et ma muudkui hoidsin hinge kinni ja nüüd lasin minna mõttel. Ja kohe plaks platsis! Või on see trennist? Et kohe üle treenima? Või tööst? Stress?
Nii et mul kõht valutab ja tunne on, et olen väga suur. Kahjuks pean selle nädala eratreeneri tunni ka tühistama. Eks siis nädalavahetusel pean omaette tegema trenni, kui juba parem on. Pean leidma endas motivatsiooni.

Väsinud. Oeh.

Ei tahaks ohkega alustada kohe, aga no nii väsinud olen Aga vaimselt, mitte füüsiliselt. Ootamatul kombel see trennis käimine saabki harjumuseks, nii et ma olengi 3 korda nädalas trenni teinud sel nädalal jälle! Aga vaimselt tähendab see nii palju planeerimist, nii seda, mida ja kuidas süüa, kui ka seda, et mis kell saan trenni minna. Aga muidu mulle meeldib. Eriti jea on, et on eesmärk! See on KÕIGE olulisem! See motiveerib!
Ja iga trenn ise on ka eesmärk, nii et kui iga kord saan enda tulemuse (pulsisageduse) kirja, siis on hea tunne! Nüüd on mul plaanis siin 1 nädal veel korralikult treenida, siis on väike paus, sest lähen tööreisile jälle. Aga keegi ei keela mul seal hommikul või õhtul jooksmas käia ju, lihtsalt ma ei tea veel täielikku programmi. Ja peale seda siis vaatan, kas "töötab" ka.
Muide üks pühapäevane hommikusöök lahendas ka minu jaoks selle lapse-projekti kriisi, mis puudutab täpset eesmärki ja sõnastust... Me vestlesime elukaaslasega ja ma talle lihtsalt selgitasin, et ma selle peale pühendun 100% ja käin isegi trennis sellepärast nüüd juba, sest muu ei ole aidanud. Ja et minu järgimise aasta suur eesmärk ongi see - alustada IVF-iga, sest me ei jää ju ühtki päeva nooremaks. Ja muidugi ta väga hoiab mind, tal on lihtsalt väga palju oma muresid ka. Mul on ju omad.
Näiteks ei ole mul alates august lõpust PÄEVI! Ja olen juba 2 x testi teinud, negatiivne! Käisin isegi arstil novembri alguses, ei näinud ta seal midagi, küll aga kinnitas, et päevad on tulemas. No KUS nad siis on???? Meenus kohe see IVF arsti kommentaar, et "no ega nii küll ei saa, kui ikka regulaarne see asi pole!". Kui seee minu teha oleks... ja ega see mulle niisiis praegu ei anna ka väga palju enesekindlust ka, kui rase pole, mootor ei tööta ka korralikult, kust see laps siis tulema peab? Oeh.

PAP vestlus

Üks töökaaslane on mul eriti nähvaja. Eriti viimasel ajal. Ma ei teadnudki, mis tal viga on, kui kuulsin pealt vestlust, mis ei olnud minu kõrvadele loodud... günekoloogilist informatsiooni! Köögis teed oodates. Et neid on kutsutud täiendavatele PAP uuringutele. See on tänapäeva võimaluste juures mingi uus trend ma saan aru...
Ma ei hakka sisenedes isegi nägu tegema, et ma seda kuulen, näen või aru saan. Nagu oleks oma mõtetes.
Äkki ma peaks just olema abivalmis ja kätt hoidma tõttama?

Aga selline teiste peale oma isiklike murede tõttu frusa välja elamine ei ole väga professionaalne. Nagu meil kõigil ei olekski probleeme seoses naisterahvatervisega.
Mul on muidu enamvähem kõik. Ainult päevi ei ole. Viimati olid augusti lõpus. Rase ikka pole. Käisin arsti juures ju just.
Ja kui selline frusa on, siis mõtledki ju, et - miks mina?

Eile arstil

Olin väga mures, et mul ei ole veel päevi hakanud ja panin aja arsti juurde. Jõudsin õigel ajal, parkisin legaalselt. Siis tuli välja, et ma olen eriline närvihaige - olin tulnud üks päev liiga vara arstile. Ma vabandasin ja hakkasin end kokku pakkima, aga arst halastas, vaatas uv-ga ja rahustas mu jälle maha.
Mis ma veel siis teen, kui ma päriselt ka rase olen?

Kuidas nad jõuavad

Mis puudutab väsimust ja elukvaliteeti - lapsega, mehega ajaveetmist... ma ei saa siiani aru, kuidas naised seda teevad - laste kõrvalt tööl käivad jne. See on uskumatult raske, kui ma mõtlen kõiki lapsevanemaid kõrvalt vaadates - oma sõpru, nii mehi kui naisi, kolleege...
Lapsed on ju haiged, aga isegi oled vahel haige - ja kõigil ei ole võimalust ka kodust töötada ega ole neil ka "mugav" kontoritöö.
Mul on praegu selline tunne, et äkki mulle pole last veel kingitud sellepärast, et ma pole valmis veel selle vastutusega tegelema - et pean veel endale ka elama?
Tunnen ka seda et elan natukene oma elukaaslase elu. Ja vahel mõtlen, et kas see on see, mis ma tahan.
Mis parata, rumalad mõtted.
 Sellepärast ma siis koorman end erinevate tegevustega ja teen kogu aeg plaane, et oleks mille suunda minna, mida oodata. Ja et ma ei stressaks enda veebruari-projekti pärast.

Lootus

Mul pole muud öelda ega mõelda, kui et ju kodus on jälle lained paika loksunud. Vahepeal olen proovinud teadvustada, et eks pingeline on meestel ja naistel mõlemal kunstviljastamise teemadel. Sellest on nii palju kirjutatud, et see on üks raskemaid asju elus üle elada. Teised asjad on töötus, surm perekonnas, lahutus, lapse sünd jmt.
Mehed on taolistes asjades lihtsalt järsemad. Ja võib-olla naine ei saa ka aru, mida see mees siis tahab. Nii nagu mees ei saa vahel aru, et mida naine siis tahab.
Ja sellepärast - elutõde või klišee - mehed on Marsilt ju ja naised Veenuselt.
Elu nagu seebiooper, mis?

Mul oli täna esimene eratreeneriga treening. Lõpuks jõudsin selleni. Tegi mingeid inimkatseid seal minuga. Aga mulle imekombel meeldis päeva ajal trennis käia. Hea ja valge, sai õue vaadata ja mõtiskleda.
See koht, kus ma käin, asub mu tööga samas majas. Saab ilma välisriieteta trenni minna.
Ma isegi kaalun, et hoolimata ÜBERkallist kuumaksest võin ma selle kohaga nii ära harjuda, et hakkan seal käima ehk tulevikuski.
Täna siis oli eratreenerisessioon. Lisaks siis ka ajutine liitumine ja nii kuni veebruarini ehk pausidega 3 kuud. Ja siis vaatab, kas on ka arenguid olnud.

Igatahes, ma sain diagnoosi "liikumisvaegusega" ja palju koledaid reaalseid numbreid mustvalgel vaadata. Ehk siis hädad, mis on seoses liikumisvaegusega tekkinud. See on väga levinud, aga ma ei teadvusta seda. Inimesed, kes sõidavad autoga ja ei liigu piisavalt, on kontoritöötajad ega spordi... Neil on rühiprobleemidest kaalu- ja uneprobleemideni... Ma olen tõesti üks neist.

Järgmine sessioon on laktaaditest ja toitumisnõustamine. Hakkan siis salatilehtedest ja pähklitest vist ainult toituma. Peale esimest päeva on motivatsioon kõrgel ja plaanin ka järgmine nädal tööreisil olles hotellis kõvasti trenni teha ja vähe suhkrut tarbida.
Ja noh, tegelikult - kui see kõik aitab mul enda vormi parandada, on hea. Kui alla võtta - veel parem. Ja kui selle tulemusena on mul võimalus kaasa aidata parima tulemuse nimel IVF-is - jumala eest, super. Ma kellelegi pole veel rääkinud, et selline süsteem mul nüüd siis. Elukaaslane teab et ma nüüd jälle teen "teistmoodi" midagi, aga ta ei jõua süveneda. IVF-ist ei tea keegi. Sellepärast ma nüüd selle blogi siin avalikustangi...
Nii et ma siin elan enda väikeses mullis, kus kõik asjad peaks ju positiivses suunas arenema. Aga kaitsen end sellega, etkui midagi ei õnnestu, siis keegi ka ei saa näpuga näidata - tahtejõuetu könn, õnnetu naine või midagiveel hullematki.

IVF konto

Ma käisin nüüd siis keskhaiglas ja avasin omale IVF konto ehk teen kõikvõimalikke teste ja siis järjekord on nii, et veebruaris saab alles nn ravile.

Kusjuures arst oli ülinormaalne ja ütles konkreetselt, et mul on juba 2005.a PCOS ja pildi pealt on vägagi näha, et ise siin viljastumist ei hakka iial toimuma. Ja et ravitaktika ongi IVF. Mis tähendabki siis just seda ja kinnitab mu varasemaid teadmisi, sõbrannade selgitusi. Rääkisin ka elukaaslasega, tema on kogu aeg väga toetav olnud. Ma saan aru et tema nagu ei mõtlegi selle peale, et kuidas mina nagu ennast tunnen, kuna see on mul elus nagu üks suuremaid asju? Kuna ma olen ju naine, kes ei saa loomulikult lapsi.
Kuna ma tahan ka veel neid! Ja noh meestel on see nagunii teistmoodi ka ju.

Aga ühesõnaga. Keegi teine seda projekti mul nagunii ei juhi nii et mul on hea meel et arst mu kohe ette võttis. Ega ta ei hellitanud ka - küsis kohe et kas kehakaal ajab üle ääre (nõme!) ja ütles et tegele siis sellega. No loomulikult - ma tegelengi?
Aga nüüd ma lähen eratreeneri peale siis kohe - 3 kuuga saledaks projekt algab novembrist. Üks projekt teise eest!
Maksku mis maksab, ma ütlen. Aga mott on suur!

Stress

IVF-i stress on kenasti juba peal. Aga ma ei tegele sellega veel. Praegu möllan veel tööga, palju on teha. Aga hullem on läbi! Ma ei oska öelda, kas on minu tööd tähele pandud, eks see paistab. Äkki tuleb ametikõrgendus või palgakõrgendus?

Tahan puhata

Ma väga tahaks sellist puhkust sööb-magab-puhkab jne. Muidugi tahaks pilte näha, kui sul ükskord mahti on sellega tegelda! Ma ei suuda uskuda, et 2 a tagasi ma käisin soojal maal juba kohe peale suve. Mõttetu!

Meil on nii ilus suvi siin et ma homme küll ei viitsiks sõita kuhugi!

Ma ei tea, milline see pingeline september tuleb, aga loodetavasti elab üle Muus osas pole muutusi. Läheneb ju järgmine teema kiiresti - sain nimelt IVF konsultatsiooni aja 4. okt. Eks siis ole näha, mis must saab.
Enne seda teen veel oma arsti juurde visiidi, küsin oma analüüside ja testide ajaloo. Ja siis IVF-il laon kõik ette. Põhimõtteliselt planeerin powerpointi kuupäevadega, slaididega uv fotodest ja väikest aruannet aastate kohta, jne.
Ma ei tea üldse, mis nad thavad tegelt must. Aga noh peaasi on see, et ma saan teada, mis on järgmine samm.
Elukaaslasega räägin ka sellest. Olen selle kõige pärast väga stressis.

Infertiilne

Nii et nüüd on siis ametlik - peale 2005. aastast üritamist ei ole miski õnnestunud. Sain hetk tagasi diagnoosi infertilitas ja saatekirja viljatusravisse.
Üsna selline tunne on, et tahaks nutta, et olen kaugel täiuslikust naisest ja et minust ei saa mitte kunagi ema. Ei oska kellelegi rääkida, ei tea, kellega jagada. Mul on üks hea sõber, kellele ma saan ikkagi kirjutada.
Ja kui ma nüüd nii üleüldielt mõtlen, siis olen ma õnnelik inimene, et mul on terve emakas, et ma pole halvatud ega ratastoolis ja et mul üldse on keegi, kellega koos laste tegemise peale mõelda.

Sammud

See kurgipaanika lõuna-euroopas on ikka päris jube! See on nüüd vaikselt infona ka siiapoole jõudnud, tuttav arst selgitas seda bakterivärki. Jube! Ma olen täiskasvanud inimene, aga mina vist loobuks kurgisöömisest. Aga kui mul veel laste pärast oleks vaja muretseda?
Igatahes ostan ka kodu-eesti kurki.
Söömisest rääkides, siis mina söömisest ei suuda loobuda. Aga 4000 sammu päevas on ka minu tavaline taks, kui ma midagi ei tee. Üsna raske on minu meelest forsseeritult 10k täis saada...
Nüüd ma alustasin reedest uut trennikampaaniat.
Kuna suvel nagunii tööl käin, siis hakkan nüüd trennis ka käima, üks hea põhjus on siis, et trenn asub töö lähedal, kodu tee peal. Suvel pole vabandusi ka, et ei või märja peaga õue minna või et peab riideid vahetama. Ei pea, kui ei taha, võib kohe autosse minna ega külmeta.

Päevad

Jälle ei õnnestunud. 3 viimast protseduuri jälle nulliring! Panin arsti juurde aja - septembriks, et saada IVF konsuldile. ÕUDNE. Samas on tunne et ei tea, kas see on see, mida ma nüüd siis tõesti tahan teha - IVF? Mina?
Ükski naine ei unista sellisest ratsionaalsest protseduurist, et saada laps.
Või peaks enne ikka arsti veelkord vahetama? Kes seda jõuab teha? Õudne!
Igatahes täna sitt olla ja kõht valutab, õnneks ootab massaaž. Super, las nad mudivad mu selga.

Suits

Suitsetamisest: ikka aegajalt tunnen et võiks ühe sõõmu sigaretti tõmmata. Aga mulle ei meeldi suitsu sees olla, üldse, ja ma võitlen igal hommikul sellega, et mingid kontoritegelased, kes meie maja peaukse ees suitsetavad 10kesi ukse all kui ma tööle jõuan... WTF?
Ma ei ole kunagi sinnamaani elus jõudnud, et tahaks hommikul suitsu. Ei tea, kas on lootust kunagi üldse isust lahti saada

Trots

Jälle stress. Aga ma arvan et see on eht-minulik tähelepanupuudus, sest kõigil on nii kiire kogu aeg. Sest mu elu on kõik väga hea praegu. Lihtsalt muretsen selle lapse värgi pärast ja nüüd siis, kui igal pool abiellutakse ja Facebookis muudkui sünnitusvärskete laste pildid "nii pikk nii raske" ilmuvad, siis ma tahaks tegelt tsipa või palju oksendada. Või siis nutta.
Ja mul on tegelt mingi selline tuju praegu et: vot paras, tropp, mina saan üksi hakama ja ei räägi kellelegi midagi. Ehk siis mul on mingi kodust õpitud "karistamise" vorm, mille vallas ma pean end arendama.
Et "kättemaksuks" ma siis ei räägi asju, ei jaga ennast ja olen omaette nagu okassiga või siis siil. Et ma pole sugugi kurb. Kuigi tegelikult natuke ju olen, aga ma ei luba endale seda tunnet.
Olen turris ja võitlusvalmis.
Muide, mina viskasin just 1 paari teksasid ära, mis olid ostetud ja mitte kordagi kantud, sellepärast et ma olen vahepeal veel juurde võtnud. Oh imet, eks.

Rasedusega arvel?

Naised oskavad teisele naisele ikka ilusti öelda! Sain sõbrannalt komplimendi, et olen natuke salenenud. Ma ei usu et see tõsi on, aga armas on ikkagi seda kuulda.

Minu peamine mure onikka kõht, savi see tagumik. TÄNA ARSTI JUURES juba admin tuli joostes minu juurde, kuma seal istusin, ja küsis et oi, kas te ikka maksite ka? Ma ütlesin, et ei, aga et arvasin et maksan pärast.

Siis ta vaatas mind kahtlustavalt ja küsis uuesti - "aga kui te olete rasedusega arvel, siis muidugi ei pea maksma". Ilmselgelt, noh. Aga ma ei võtnud seda halvasti kuna tean et neil käib seal ju alla 12-nädalasi küllaga ja ma võiks vabalt üks neist olla. Igatahes arst on mul ikka fantastiline ja rahustas mu maha, näitas ekraanilt folliikuleid ja ütles, et kui kõht valutab, et no las ta siis valutab.
Seda tean ma küll, et mugavat seksi ei ole mulle ov ajal niisiis ette nähtud. Oeh. Kui mu ema seda kõike teaks... oh neid emasid, nad alati muretsevad!
Mul ei ole emaga selliseid lugusid vist kunagi võimalik jagada. Hea et ma tean, et sügaval nõukaajal ta jagas palatit meie lapsepõlvekodu ülemise naabrinaisega.

Keha karistamine

Lugesin kuskilt, et naised karistavad alati end kehaliste meetoditega - et kui midagi on halvasti, tuleb piitsa anda ja dieedile minna, ja kui on hästi, siis tuleb end shokolaadiga premeerida jamassaazhi nt minna. Meestel ei pidavat see üldse nii käima.

Imelik, onju? Ma ise teen sama.

Plaanisin peale Soome koosolekut massaazhi minna hommikul, aga kuna oli rahvuspüha, siis ei saanud ma sinna aega. Nii et jäi ära. Selle asemel käisin õhtul vannia.
Mul on tervisega ka väike mure. Polegi julgenud rääkida kellelegi väga, sest kardan ära sõnuda/niisama vinguda. Mul nimelt kõht valutab juba 5. päeva ja sarnane valu on nagu 3 a tagasi, kui läksin opile.

Ma ei saa normaalselt küljeli magada ja kõhtu ei saa ka sisse tõmmata. Nii et käin ka ringi nagu 6ndat kuud rase. Seda juttu lähen ma mõistagi rääkima arstile, juba 2 korda on aeg edasi lükkunud, sest ta oli haige ja seetttu teise arsti ajad ka täis. Aga nüüd teisipäevaks on siis ülevaatus ja loodan siiralt, et tegemist on mingi ebamugavusega, mitte taas kasvajaga. Kui noored mehed saavad infarkte ületöötamisest, siis noored naised saavad emakakaeladüsplaasiaid, tsüste ja raseduskatkemisi...

Mul on tunne, universum saadab mulle sõnumeid et ma ei saagi kunagi lapsi ja ausõna, liiga vara on selliseid muremõtteid mõelda, aga no ma õudselt kardan ju. Niisiis vajaksin ma tegelikult meelerahu selles vallas ja ühte korralikku nuttu, ja ma ei jõua isegi trenni peale mõelda praegu, sest tuju on nii ära, kuna normaalselt ei saa istuda ega astuda. Mis trennist me siis räägime? :S

Nii et igatahes loodan, et homme algab hea nädal ja teisipäeval arst ikka tööl. Elan need 48h veel üle siin ja siis on näha, mis toimub. Ilmselt olen ma paranoiline ja ilmaasjata mõtlen üle, aga iial ei tasu olla liiga ettevaatlik, seda enam, et eelmine kord liikusid asjad väga kiiresti...

Enne ma end trenni ka kirja ei pane!
Aga mind ennast pani mõtlema, et kuigi ma toitun tervislikult jne, siis mulle meenub, et kui ma võtsin neid viljatusravi tablette, mitu kuuri ju tegelikult, siis kõrvaltoimete lehe peal oli küll kirjas, et hormonaalsete muudatuste tõttu võib suureneda kehakaal (kuni 20kg). Ja mul on praegu tunne, et need mõned kilod on lisaks minu enda inaktiivsusele just sealt tulnud - hormonaalne ebastabiilsus. Stressihormoon ju lisaks?

Mul on tunne, et ma tahaks lihtsalt vestelda kellegi targa inimesega, kes tunneb naise keha, kes teab günekoloogiat, viljastumist ja oskab panna kokku seoseid kehakaalu, stressi ja kõige selle vahel.

Mul oli ka eile selline hetk, kui keegi viitas minule kui "trullakale" ja siis ma mõtlesin, et nüüd on see aeg käes - M, see trullakas. Ja siis ma mõtlesin, et mul on tõesti savi - ma ei jõua kõigile enda kurba saatust kurta ja selgitada MIKS. Sest see pole kellegi asi ja arvaku nad, et ma olen rase või söön palju kommi.
Sest ma parema meelega teen nalja kui seletan iga kord, et jah, vaata, mul on mingi munasarjakeiss/hormooniravi jne jne.
Ma arvan, see on minu elu ja minu keha ja see kõik on minu meelerahu hind.

Käisin täna arsti juures

Meil oli kokkulepe, et teen veel ühe ravikuuri läbi (kestusega 3 kuud) ja siis kolm kuud peale seda jälgin, kas õnnestub rasestuda.
Jälgimise all mõtles ta seda, et tuleks jälgida ovulatsiooni (selle jaoks on mul aastate jooksul olnud kasutusel küll ovulatsioonimonitor, küll lakmustestid, küll tavaline kraadiklaas basaaltemperatuuri mõõtmiseks) ja "soodsal päeval" üritada.
Ei ole veel õnnestunud, nii et käisin täna arsti juures. Ta vaatas üle, et "kõik on korras", nüüd proovige.

Teletrenn

Ma olen siin enne magamaminekut end puhta lolliks keeranud. Vaatan telekava ja mõtlen, millise saate ajal ma saaksin trenni minna.

Ma olen nimelt võtnud vastu otsuse, et võtan ikkagi mingi trenniplaani ka varsti ette. See võtab ju ka raha lisaks ajale.

Aga raha, nagu me teame, saab alati juurde teenida...

PMS

Mul ongi mingi PMS melanhoolia ja nii külm on ka, et lausa ei kisu kohe midagi tegema. Tahaks olla kodus teki all ja rasva koguda. Hommikul oli kesklinnas päikese käes -17!

Oeh. Ootan kõpskinga-aegu.

Head sõbrapäeva, kulla sõber!

Pool tundi

Mu sõbranna ütles, et kuna ta palju päeva ajal ei liigu, siis ta püüab päevas leida 30 minutit kõndimiseks. See jalutamise mõte on küll väga hea mõte. Mulle sobib see väga hästi - jooksmine pole just minu rida... Äkki peaks ka poole tunni kaupa hakkama tegema, õhtuti? Mõtteainet mulle. 

Kilod

Täna toob mu järgmise teema jälle teravalt esile - kilod. Nüüd ma olen terve see nädal üldse mitte väljas söömas käinud ehk kodust võetud toitu söönud. Kuigi õhtused töötunnid ülemusega annavad põhjuse pizzat tellida...
Ja söön kodus normaalse koguse... ja siis õhtul söön külmkapist otse paar kanapihvi. Neid vanakooliomi.

Kilod? Ei lähe kuidagi. Aga ma arvan et see on pikaajaline projekt ja 2012. saledaks kõlab ju päris hästi?

Muidugi, kui vahepeal õnnestuks rasestuda, siis need kilod on ju ükskõik. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et kilod pole need, mille pärast pingutada...

Kõik algas sellest

... et saime tuttavaks. Ega ma enne seda laste tegemisele ei mõelnud.
Kuigi kui meenutada, siis ega ma väga hoolikas noor ei olnud. Tollal, kui mina seksima hakkasin, ei olnud kondoomikultuur nii loomulik nagu tänapäeval. Hea, et olin korralik tüdruk, nii et kõigist haigustest olen ikkagi pääsenud :)
Nüüd me oleme juba pikalt koos olnud ja kuna minu uusaastasoov, saada 2010. aastal laps, ei ole õnnestunud, tegelen sellega 2011. aastal.

Väikesed frusad

Väikesed frusad on normaalsed. Minu lubadus mitte suitsetada on juba feilinud, olen vähemalt 7 suitsu sel aastal teinud. lubadus ilus välja näha ka ei ole täitunud. Juukseid ei jõua pesta nii tihti kui oleks vaja. Miks ma ei suuda trennis käia? Sest mul on vaja elada kellelegi teisele! Süümepiinad tulevad kohe, kui kodus süüa pole, kui mul pole aega puhata jne jne. Oeh. Nii. Nüüd vaatan Sex & Cityt.

Nädalavahetus algab. Ja ma peaks solaariumisse minema. Kuidas ma sinna jõuan aga trenni mitte?

Uus aasta ja ikka lasteta...

Kuidagi ei julge selle lapseteemaga tegelda.  Jälle on päevad ja jälle ei õnnestunud. See frustreerib iga kord järjest rohkem! Tundub, et peab ikka aja panema sinna kunstviljastamisse. Aga tegelt? Ma usun et nii sügiseks või nii... või suve lõpuks? :S

Paar kuud proovin veel, siis aitab. Arsti juurde panin aja märtsisse. Kurat. Tuleks saata ikka ivf! Sääste enam pole sest suures frusas olen palju asju ostnud... nüüd lähen Egiptusse. Esimest korda siis elus.
Ostsin üks päev täiesti ebavajalikke asju. Lihtsalt seks et tahtsin, sõbrannal on täna sünna. Tema sünna kink oli ka üks ostudest, mis mu suurt tühjust leevendab. Ostsin talle romantilise paketi ilma lapseta...

Minu uusaastasoov! Ma tahaks et ma saaks 2012. aastal lapse. Muudan selle soovi sees vaid aasta arvu. Terve lapse. Või kaks tervet last. Kaksikud oleks eriti super... Ma tahan last ja kaksikuid. Oma mehega. Ja ma väga loodan, et see suur unistus saab teoks.

Ma tahan, et minu töölt lahkumise põhjus oleks just see, ja et kui ma tagasi tulen, on mul koht olemas. Mitte nii nagu paljudel, kus täna leitakse võimalusi mitte noori emasid tööle võtta. Ja muidugi võiks olla, kõikide emade jaoks, see, et emapalk ei kaoks.