Head vana aasta lõppu

2012 lõppeb homme. Head 2013 ootust! Ja seda teist, palju suuremat - et millal esimest saab ootama hakata.

Minu suur saladus tuli välja vist

Kuna ma praegu elan sellist "joon veini" elu ehk see pole keelatud ja kuni järgmise aasta veebruarini ei ole ilmselt mingeid ravikuure plaanis, siis ükspäev just nimelt veinitades lipsas muu jutu sees mu sõbranna veidi veinisest suust number 99 mitte ainult meie seltskonnas välja ja terane tütarlaps, kes seda blogi siin nähtavasti loeb, tegi kiiresti omad järeldused... Juhul kui nii on, siis nüüd sa tead. Ja me võime sellest teinekord ka niisama rääkida. Suures seltskonnas aga ei ole minust sel teemal arutlejat... pisar tuleb silma, sest endast on kahju. Minu 2012 ehk suur lootus, et ma ei pea 2013 vastu võtma ikka lootusetus olukorras "ikka ei ole rase", on ju luhtunud.

Minu selle aasta uusaastasoov on, et 2013. aasta lõpetaksin ma kas lapseootuses või juba lapsega.
Kõik head soovid on teretulnud ja ma ise proovin mõelda ainult positiivselt.
Head vana aasta lõppu!

PS vahetan selle päisepildi ka ära. Not born in 2012 oleks korrektne? Aga panen ilusa pildi sellelt lehelt: http://capturedbycarrie.com/blog/2010/05/24/newborn-baby-twins-photographer/.

99

Uudiseid tõesti ei ole, aga kirjutamist küll. See 99 on number päevades, kui kaua ma pidin ootama enda "päevi". Hea et ei ole see näiteks mu kaalunumber, kuigi ka see ei ole vähenenud, kui siis vast taastunud paari kilo võrra tõusnu võrra.
Just nii võib juhtuda, kui sul on PCOS või sellest tulenev ebaregulaarne tsükkel.

Augustist alates elasin kui mingis ootuses, et kas mahub 3. IVF sellesse aastasse. Kõik oli välja kalkuleeritud, et 4x päevad peavad olema, ja siis saab jälle ralliga startida.
Paraku ei ole ma üldse nii õnnelik kui paljud, kellel on aastas 12-14 korda tsükkel, mis tähendab, et nad saavad rasestumist proovida nagunii hulka tihedamalt kui need, kel on harvem või siis üldse ebaregulaarne.

Viimati oli mul väga pikk paus sees mitmeid aastaid tagasi, kui ma ka arsti juures kontrollis käisin ning mulle määrati tsüklit taastav ravi. Kui vähe ma siis kõigest teadsin! Mingid rohud, mingid päevade lugemised, basaaltemperatuur? Mõni arst vaatas nagu ufokat, et kuidas siis ei jää rasedaks, naine oled ju ja noor? Nii et ei ole paraku nii, et ma olen 23 ja jään rasedaks nagu naksti või olen enda lapsetegu edasi lükanud karjääri tõttu ja nüüd olen vanur ja hädas, ehk ka ülekaalulisusega. Ei. Ma olen juba 10 aastat arstide vahet jooksnud oma erinevate probleemidega.

Seekord oli igatahes nii, et kuigi ma tean et füüsiliselt ei ole võimalik mul rasestuda ilma arstliku vahenduseta, nii et ma enam ei jookse lootusrikkalt testi tegema apteeki. Küll aga on selline närv alati sees, et mis siis nüüd halvasti on? Nii et teen selle testi psühholoogilisel kaalutlusel, et üks "asi" on välistatud. Sel korral pidin testi tegema hoopis sellepärast, et mul oli tööl tervishoiu kontroll, kus oli vaja kirjutada, kas oled rase või ei. No ma siis tegin ära. Lisaks saan alati kinnituse, et ma pole rase, ka kohe peale testi tegemist, juba sellepärast, et siis "vabaneb" organism tundest, et midagi on viltu, ja alustab tsükliga.

Aga kui päevad ei alanud hoolimata "lubavatest" kõhuvaludest ka paari kuu pärast - mis sest, et nii mõnigi kord oli tampoon teise käekotti jäänud, ka kindel "murphy" esilekutsumine, helistasin lõpuks arstile. Et uurida, mis jama on ja samas ka tühistada mulle broneeritud IVF.
Arst jälle oli väga mõistlik, kuulas ära ja tekitas mulle vastuvõtuaja.

Ühel eriti lumisel ja kiirel päeval novembris saingi teada, et minu PCOS on jälle võimu võtnud. Kohe operatsioonile ei pea minema, kuid tsükli taastamisega pean jälle vaeva nägema, ütles arst. Samas oli ta mõistlik ja soovitas mul kuuri alustada peale jõule, kui on kiire ja ebaregulaarsete söömiste aeg, kuna ravi on jälle range ja midagi vahele jätta ei tohi.

"Õnneks" unustasingi ma võtta retsepti välja ja koos jõuludega saabus ka tsükkel. 99-päevane tsükkel on minu rekord, ja see pole kindlasti neid, mida ma tahaks uhkelt kuulutada.

Kogu aeg on sellise puudega inimese tunne. Nii nagu vaegkuuljad või -nägijad olen mina vist vaegviljastuja. Aga mul on hea meel (oleks ma iial osanud nimetada seda?), et mul on oma päevade üle hea meel. Kui nii võtta, siis see on peaaegu et 3 kuud ootust, nagu oleks esimene trimester läbi...
Ma hoian pisaraid tagasi, sest jälle on kahju raisatud ajast. Ja minu 3. IVF jääb ilmselt veebruarikuusse.
Hetkel ma isegi ei tea, kas ma võtaks neid rohtusid nüüd või ei...? Mõttekoht.

Aga ühtlasi vaatan möödunud aastat kui üht kogemuse saamise ja õppeaastat - peamised teadmised on sellest, kuidas üritada salaja rasestuda, kuidas toime tulla ebaõnnestumisega ning aru saada, kes ja mis on sinu elus tähtsad. Ja muidugi on hea meel, et võrreldes 5 aasta tagusega on arstide teadmised samuti arenenud, ja tänu meditsiini võimsusele hoian ka mina veel lootust kõrgel, et äkki kõik õnnestub.

Praegu aga pühade tilulilu ja tralli vahel pole eriti aega muretseda. Kirjutan jälle, kui on uus ralli.

Ei ole triibulisi

IVF vol 2 on ametlikult läbi ja seekord jälle ei õnnestunud. Ma olen kuradi õnnetu. Arst oli toru otsas tore ja lohutas. Ütles, et ega ma ei saagi ise midagi teha. Ja et ennast süüdistada ei maksa. Ja et küll siis järgmine kord vaatame, mismoodi, st millise skeemiga me teeme.

Kokku võttis seekord kogu asi aega kõnest arstile mai lõpust aja saamiseks kuni tänaseni ehk ametliku "ooteaja" ja veretestiga kinnituse saamiseni aega nädal rohkem kui 2 kuud.

Kuna on vol 2, siis ma ei ole veel nutma hakanud. Aga eks ma nädalavahetuse tahaks maha magada. Kerge depressioonilaadne asi hakkab tekkima. Äkki ei saa lapsi, mitte kunagi? Ma ei jõua neid "edu"lugusid ka enam kuulata, need ei ole ju minu omad?
Muidugi ma süüdistan ennast. Süüdistan teisi ka. Inimene on ju nii ehitatud, et kuskilt peab viga otsima...

Aga tänasest võin juua veini jälle. Ja kuigi teen enda tromboosisüste järgmise nädala keskpaigani, nii et kõhusinikatest ma veel ei pääse, siis vähemasti saan südamerahuga võtta ette trenni ja kaalulangetuse jälle.
On aeg taas oodata, et saaks minna kolmandale roundile.
Eks siis jälle kirjutan, vaevalt, et enne uudiseid on.
Kui, siis kaalulangusrindelt. Lähen piitsutan oma mured ja süümõtted ära.

Ilmselt novembris, detsembris saab uuesti proovida.

Kõht ja selg ja valu

Kõht on mul endiselt paistes. Eks osalt tänu nendele süstidele, mis kaunistavad kõhu ka mitmekesiste täppide ja sinikatega. Aga muidu vist ikka "tänu" sellele munasarjategevusele ja torkimisele. On nii gaasivalu kui ka munasarjavalu ühesõnaga. Tüütu! Aga kõik on hea eesmärgi nimel.
Rannas ka ei saa käia, hirmutaksin enda kõhuga mitte ainult lapsed eemal.

Ebamugav on istuda, tahaks kogu aeg poollamaskil olla. Aga proovin mitte väga viriseda.
Näiteks kui ükspäev kohvikus käisime, siis proovisin kuidagi diivaninurgal hakkama saada, sest ümbruses olev seltskond ei teadnud mu tervislikust olukorrast midagi. Pärast oli küll eriti raske olla, aga no see on see palk, kui salatsed. Järgmine päev jälle võtsin suure salli kaasa ja istusin suvaliselt rätsepaistmes, mis on tõeliselt mugav.

Varsti saab hakata keskenduma sellele, et end jälle vormi saada. Piitsutada kehakaal alla - kõik need tekkinud ülekilod, mis paari nädalaga peale ladestusid, ja kuna liigutada pole üldse kannatanud, siis ma olen lasknud minna täiega. Söönud, mida tahtnud, kus tahtnud, ja leidnud sellest ka lohutust.
Muidu tunnetan küll et kõhu sisse ei mahu palju süüa, joon ka vähem kohvi või kuidagi tundub, et kohvi ei ole praegu minu jaoks. Võib-olla on see seotud hoopis piimaga, mis mu organismile ei sobi? Eriti praegu.
Proovin üleval hoida positiivset mõtteviisi, kuid tean, et ega ma väga kaua ei jõua. Peab ühe korra ikka ära nutma, siis on korralik leinamisprotsess läbi tehtud. 

Süstid kestavad

Teen süste ikkagi iga päev. See on üks ülimalt tüütu ja valulik tegevus. Gonalisüstidega võrreldes on see eriti tüütu, valus ja ka "tagajärgedega" ehk kõht on sinikaid täis. Eriti esimesed paar süsti ebaõnnestusid vist täiega, sest need sinikad on suured ja mustjassinised.
Kõht valutab iga kord kui olen need milliliitrid sisse valanud.
Ma olen õnneks väga tubli ravimirežiimijälgija ehk eeskujuks igale patsiendile, "kuidas peab".
Ma ei kujuta teisiti ettegi - neid manitsussõnasid, et ärge siis unustage, kas te ikka saate jne...? Mismoodi võiks olla teisiti - ma ju pühendun 100% ja sätin nii et PEAB, seega SAAB?
Minu elu käib praegu tervise järgi, mitte selle järgi, kuidas on mugav või kuidas ma tahan.

Külma ei läinud midagi

Jah, just nii ütles laborandi hääl mulle telefoni otsast. Ehk siis, need munad, mis seal arendati, ei pidanud vastu, ja nii nad külma ei läinudki. Hullult kahju on, kuigi ma ei taju seda ilmselt muudmoodi kui faktina, et midagi siis varuks mul jälle pole... ja kogu ralli peaks uuesti pihta hakkama.
Arstidele on niisiis väljakutseks see osa, et kuidas saada suurest saagist ka mõni elujõuline rakk.
Arst ütles, et selleks ma ei saagi ise midagi teha.
Sitad rakud mul, peaks mainima.

Käisin viimast korda tilgutis

Käisin täna viimast korda tilgutis. Eriti sitt oli olla kudiagi, palusin võimalust pikali heita.
Tööl olin mingi korraliku riietusega, aga kõht oli küll ees, nii et ma vannun - üks naine piilus minuga vesteldes pool aega kõhu suunas. Jube tüütu.
Igatahes palus õde mul vaadata, kui kehvaks olemine läheb, kui vaja pöörduda erakorralisse.
Õhtul oli küll väga kehva olla, aga võibolla oli see tingitud väga halvast ilmast ehk madalast õhurõhust.

Tilguti ralli

Vahepeal olen iga päev tilgutis käinud. Ma puhkepäeval muidu ei olegi haigla vahet liikunud, aga eile ja tänasega on küll uus kogemus. Ja muidu üleüldiselt - positiivne! Ei saa ka öelda, et eesti suvel midagi viga oleks - võib korraks jalutada küll läbi pargi ja siis tilkuda seal. Saaks veel õues istuda ja lugeda samal ajal.

Eile muidugi pandi uus kanüül (nüüd enam mitte nii nähtavalt käeseljale, vaid klassikalisse veenipiirkonda), ja siis panin korra pildi ikka tasku. Lõpuks vedelesin seal 4. korruse koridoris nagu nõrk vanainimene, vererõhku kontrolliti veel mitu korda.
Tilkumiseks kulus kelrged 2-3 tundi kogu protseduur.

Eks kõige raskem ongi see, et oled ju selline tugev ja toimekas naisterahvas, ja siis nüüd mingi rohi on keha nii nõrgaks teinud... tulin koju ja kuigi ilm oli ilus, heitsin magama nagu nott, samas asendis 3 tundi.

Keha on väsinud.

Täna läks tilk kiiresti - siristas läbi veeni mingi 30 minutiga... Esialgu on ka enesetunne palju parem, kuigi mitte 100%. Elukaaslane arvas, et kõht on väiksemaks jäänud! Täna hommikul oli ka süst esimest korda valutu (muidu on kõht sinine loomulikult).

Homme on esialgsete plaanide kohaselt viimane tilguti päev. Ühtlasi olen ka tööl üle pika aja!
Terve nädal oligi selline natuke nagu peale surutud "puhkus", aga eelkõige kehale.

Ootan põnevusega, kas täna öösel saan magada ka ja nii. Siiani pean ikka iga öö 2-3 korda ärkama, wc-s käima, ibuprofeeni sööma ja laimivett jooma.

Edasi aga järgneb juba veel "pingelisem" ooteaeg.
Uhh, ma nii loodan, et kõik need kannatused on heade asjade nimel ja kõik mu soovid lähevad täide!

Täna siirdamine ja tilguti

Kell 9. Saan teada, mis olukord on rindel, kas tööle lähen või võtan haiguslehe, ning jätkan tilgutit ja säilitusravi. Siis on jälle kõige raskem osa - ootamine. 2 nädalat nähtavasti.

Juuksur

...tilgutiõde oli nii lahke ja tore. Ta pani mu vastse toreda aksessuaari, kanüüli, paremini, kattis ära ja jagas näpunäiteid, et pesta võib nt kummikindaga.
Kuna mul oli pea parajalt must, siis ma palusin hoopis kohalikus toidupoes suvalisel juuksuril enda pea ära pesta. Pean ju ennast hellitama, kui muidu halb enesetunne.

Tilguti

Täna hommikul tegin süsti ja siis läksin tilgutisse. Pean siin nüüd iga päev käima. Kuskil pool tundi võtab aega. Enesetunne ei ole paranenud, aga teadmine, et kõik on hea asja nimel, hoiab mind tegevuses. Magan halvasti, aga päev on päikeseline ja kõike on kergem taluda kui vihma või muidu masendava ilma saatel. WCs käia endiselt valus. Joon, nui neljaks, vett.
Ainus viis, kuidas "mürk" kehast välja saada, on ikkagi uriini kaudu. Seega, teen erineva maitsega vett, laim, sidrun ja siirup ja mahl maitseks sisse.
Lootsin, et jõuan käia poes või niisama jalutamas (pooleldi oleks nagu puhkus või nii), aga ikka väsin kiiresti ära, hingeldan nagu vana naine ja lõpuks kõht ja selg ka valutavad.
Raske on see, et und pole, muidu magaks päeva maha.
Hea on see, et saan rahulikult kirjutada, lugeda ja telekat nautida.

Kes teavad

Arutasime just enne õhtusööki, et hea, et me kõigile pole rääkinud.
Elukaaslane vist ei ole tõesti kellelegi rääkinud. Aga mina hoian ikka oma 3 sõbrannat kursis. Nad kõige lähedasemad. Osad teavad detailideni, osad üldiselt.
Selle blogi aadressi teavadki ainult nemad. Ja siis ülejäänud maailm :D
Kummagi vanemad ei tea - ja parem ongi, mis nad muretsevad? Minu noorem sibling koos abikaasaga teab ka.

Narkoos, tilguti OHSS vastu ja tromboosioht

Täna öösel ei maganud ma üldse korralikult. Ei tea, kas muretsesin üle või oli lihtsalt nii ebamugav voodis, selg ja kõht valutasid korraga. Kell 4 võtsin ibuprofeeni (mille najal ma siin muudkui elangi, õnneks see ei ole keelatud).
8st startisime elukaaslasega arstile, pidi olema punktsioon.
Elukaaslasel oli kell 9 koosolek, seetõttu ta kiirustas natuke. Aga mis sa kiirustad - seda kauem ju ukse taga ootad?
Kuna punktsioon oli mul juba teist korda, siis mul midagi võõrast ei olnud. Võrreldes talvise protseduuriga oli palju plusse: vähem riideid selga panna ja ära anda näiteks. Lugesin ka heaks endeks selle, et on väga ilus ilm täna.
Jõudnud kohale, jätsin enda õhukese mantli, trussikud ja kõik dokumendid garderoobi (ma ei tea, kas seda valvatakse?), ja siis liikusime järgmisele korrusele. Käes olid mul allkirjastatud IVF lepingud, ravikaart ja anesteesipaber.

Kuidagi inimtühi oli, üks kaunis vene rahvusest õde liikus ukse juurest ukse juurde ja näis midagi otsivat.

Elukaaslane oli närviline ja ootas, millal saab oma "kappi" minna. Topsiga toimetama, nagu meestel ülesandeks. Varsti ta läks, mind saadeti ka veel wc-sse ja siis läksin kabinetti.

Laboriarst võttis enda ajast 1 minuti ja tuli mulle häid sõnu ütlema. See oli hea tunne!

Arste oli õige mitu toimetamas mu ümber. Kõigepealt siis nagu ikka sinna nõmeda günekoloogi tooli peale, pea alaspidi ja jalad seoti kinni. Ma pole kunagi seda sallinud, seda tooli.

Järgmiseks üks arst toimetas seal steriliseerida, teine sättis arvutis ja paberitega, kolmas käis ja üürgas, et registratuurist vaieldi talle vastu. Neljas oli narkoosiarst, kes end tutvustas, seejärel uuri, mitmes protseduur on, samal ajal sõneles anesteesiõega (seesama, kes enne uksi kulutas), et miks kõik valmis ei ole, kus on EKG, vererõhk ja miks kanüül veel paigas pole? Seejärel tutvustas, et ta mind täiesti magama ei pane, vaid teeb kolmest rohust koosneva kokteili, et ma saaks vahepeal arstiga vestelda.
Ma küll proovisin vastu vaielda, et selline dialoog ei ole ehk hädavajalik, aga selle peale arvas, et no mõni teine arst teebki teisiti.

Vahepeal küsiti, et kas mul kõht ka valutab (jaa), kas varem ei mõelnud selle peale tulla, et haiglasse, sest mul on OHSS, kuna on PCOS. Ma ei osanud sellele ise tähelepanu pöörata, kuna eelmisel korral ei olnud midagi taolist. Ma küll mõtlesin pidevalt, et kas eelmine kord oli ka nii ebamugav, ma ise ei mäleta... aga oh ei - see hüperstimulatsioon täpselt selliste sümptomitega ongi.
Eks nad siis sellepräast tegid ka taolise narkoosi. Esimene doos - pea läks uimaseks, teine doos, jalad surisema, ja kolmas doos - hakati toimetama. Narkoosi all on naljakas olla - natuke tunned valu, aga praegu enam ei mäleta. Ja midagi nad rääkisid ka, aga ma ei suuda meenutada. Ajukeemiaga mängitakse ikka!
Järgmine hetk viidi mind taastumisruumi, paluti pikutada, lükati tilguti otsa.
Ega mul väga und ei olnud, aga niisama pikutasin. Hea oli, et oli hommik.

Üks arst ja üks õde käisid küsimas sümptomite kohta, tegid pika nimekirja, ja ma poleks osanud arvata, et minu väsimus, hingeldamine, kõhulahtisus (vabandust), suuenenud ja toonuses kõht jne on kõik OHSS sümptomid ja ma ei peaks neid üldse kannatama - vaid oleks pidanud arstile minema.

Seejärel kirjutati mulle välja 3 sorti rohtusid veel, jälle paarsada €, üks tromboosiohu vastu (ma olin päris shokeeritud seda kuuldes - poleks ise uskunud seda!), üks tilgutilahuseks (et viia OHSS alla) ja siis juba säilitusravirohi, mida ma ka eelmisel korral võtsin.
Saak teavitati ka ja selgitati, millised on edasised käigud.

Sel korral on ravi üldiselt olnud erinev, eelmine kord lühike, seekord pikk skeem. Ja komplikatsioonid ka, nagu näha. Ilmselt läheb ka raha rohkem. Loodetavasti siis on ka viimane kord see.
Hoian endale pöialt!

Nüüd olen kodus ja und ei ole, st magada ma ei taha. Küll aga ei plaani tööle minna ja kui arst ütleb, et võta haigusleht, siis ma võtan. Enne teen kodust natuke tööd. Ei tahaks küll haigusrahades kaotada... see nõme tervishoiu seadus.

Vaatan siis telekat ja ehk pärast teen uinaku.

Esmaspäev

Tööle läksin konkreetselt vale riietusega - igaüks oleks võinud arvata, et ma olengi rase - kõht ees, käin taarudes, katteks panin kontsad alla.
Enesetunne oli aga ülimalt kehva, ei läinud söök, jõin siis vett. Ühe koha peal istumine ei ole tööl õnneks probleem, ei peagi liiga palju ringi käima ega kepslema.
Õhtul kodus vannitoas tunnen, et selg väga, väga valus ja kõht külje pealt vaadates täiesti toonuses.

Kõhuvalupühapäev

Kõht valutab. Juba laupäeva õhtul sõbrannaga väljas käisin, siis vabandage detaile, aga käisin iga natukese aja tagant wc-s - küll oli jooki liiga palju, ja kõhtu ei mahtunud midagi, küll oli söök see, mis ei sobinud. Tundsin, et raskusi on järsemate liigutustega.

Pühapäeva hommikul oli raske ärgata ja end sirutada, küljelt seljale keerata. Kõhust alla poole ei näinud. Ka köögis sirutamise ürituse tagajärjel (kõrgemalt riiulilt oli vaja taldrik kätte saada) lõhkusin ühe nõu. Kuna sõbranna oli külas, siis elukaaslane ilmselt sellele väga tähelepanu ei pööranud, aga minul oli tugev valusööst igatahes kõhus. Mõtlesin, et kuna protseduuri päev läheneb, siis ju nii peabki olema.

Täna käisin UHs

Täna oli märgitud UH vastuvõtt, asendusarst oli teises polikliinikus, mis tähendas mitte jalgsi, aga trammiga liiklemist. Mitte et see nii halb oleks, aga kui kõht on veidi paisunud ja iga hetk võib ka sadama hakata, siis jalgsi asjaajamine pole mu lemmik. Õnneks päike paistis ja trammiga sujus.
Ma alati mõtlen, kuidas saavad inimesed ilma autota hakkama, kui on toimetusi?
UH aeg oli 10.45, aga jõudsin varem ja sain kiiresti ühele poole.
Arst küsis, kuidas enesetunne on, ma ütlesin, et selline ebamugavus on, aga noh, kuna kõhus kõva kasvutöö käib mõlemas munasarjas, siis tunne pidi normaalne olema.
Raske on endal lihtsalt vaadata, kuidas kaal tõuseb muudkui.

Süst

Hommik algas süstiga. Muidugi vihastasin enne seda, sest kaalunumber on taas paisunud - talvel kaotatud 4 kg on ilusti tagasi tulnud. Kuna igasugusel hormoonravil on alati risk kaaluprobleemi tekkimiseks, siis muidugi süüdistan seda. Miks ma muidu söön seinast seina soolast ja magusat ning ei piira absoluutselt ka hamburgeride ja kartulikrõpsude ja jäätiste koguseid?
Rannahooaeg käib minust sel aastal samas nagunii mööda, kuna süstlajälgi täis kõhuga rannas nagunii ei saa olla :)

Ei oska öelda, kas seekord on ootused kõrged, aga on hea meel kõigi nende toetuse üle nendelt inimestelt, kellega ma olen seda teemat julgenud jagada.
Aitäh!

Esimene süst selja taga, ootab mind nüüd nädalavahetus ja paar päeva puhkust. Eks ma siis hoian endale pöialt, aga olen valmis jälle selleks, et ei õnnestu.
Muidugi, lootus sureb viimasena ja eks augusti alguses on näha, mis siis saab.

Kui ma ei kirjuta siia iga päev, siis ainult selle tõttu, et ma pole arvutis iga päev.
Suvi on tore!

Visiit

Käisin arstil lõuna paiku. Üldiselt on nii, et enne igat tähtsamat sündmust ma ei maga hästi. Täna öösel ka mitte - närv oli sees.
Mu on asendusarst, keda ma varem polnud näinud, aga väga tore inimene paistis. Selline kiire ja tore.
Kirjutas asjad välja ja rääkis vastuseid. Ega nad siin Eestis ei taha anda väga palju tagapõhja-infot - ainult siis, kui ise huvi üles näitad.

Läksin kohe ka apteegist läbi, mõtlesin uljalt rohud välja osta. Kahjuks mul ei olnud piisavalt raha kontol, ja see tähendas, et pidin tööle vantsima ja natukene rahasid korraldama.

Apteegis oli aken lahti, kuna oli palav ilm, ja mul oli suur kiusatus läbi akna sisse-välja käia :)

(Juba oli mul tunne, et kui tuju hea, siis järelikult on positiivne kõik).

Õhtul oli uus katse ja sain rohud kätte. Tunnistasin apteekrile üles, et ma tahaks aknast välja minna. Ta lubas lahkesti. Läksin siiski uksest. Ikkagi täiskasvanud inimene.

Homsest hakkan süstima!

Lõpuks ok

Täna käisin veelkord hommikul verd andmas, kusjuures mul  juba tekkis oma lemmik-õde. Enamik õdesid on vene rahvusest, aga alati väga sõbralikud.
Veel tekkis mõte, et äkki sel korral õnnestub rasestumine, ja et kas ma juba peaks mõtlema haigla valiku peale või kuidas see nüüd käib? Väike paanika tuli ka, et kas ma TÕESTI olen valmis?

On küll suvi, aga mul on tööl ikka pingeline. Õnneks sai natuke luuslanki löödud ja peale järjekordset koosolekut sain lõpuks ka arsti kätte, kes viimaks ütles, et jah, nüüd on vereanalüüs korras (mingi näitaja oli langenud parajale tasemele).

Seega sain altleti arsti aja järgmiseks päevaks, et rääkida seekordsest raviplaanist.

Jälle uuesti vaja minna

Täna hommikul pidin uuesti minema verd andma. Kuna arst oli jätnud mulle saatekirja ühte polikliinikusse, aga verd jällegi teises sai anda, siis sõitsin läbi vihmase suvehommiku kohe veerand 8 kodust välja, jõudsin avamisajaks esimesse kohta ja sain väikese otsimisralli tagajärjel siis saatekirja, ning seejärel jõudsin, napilt leides parkimiskoha, ka teise kohale. Nii palju inimesi juba enne 8 polikliinikus, et parkimiskohti tõesti ei olnud? Andsin täna torkimiseks parema käe.

Sain ka juba vastused, veresuhkur oli ikka kõrge. Eelmisest nädalast on vasak veen juba ära paranenud, pean kolmapäeval jälle selle siis letti andma. Ma ei tea mida see veresuhkur näitab, aga igatahes - kui vaja, siis vaja!

Vereanalüüs

Käisin hommikul aadrit laskmas ja see varane tõusmine ei ole minu jaoks! Ilma söömata, joomata, see uimasus ikka tapab ära. Samas nii vara liikluses on jälle OK kõik, sõitsin ilma ummikuteta ja parkisin mugavalt. Esimese hooga raiusin ikka vale maja uksest sisse, aga õnneks on ilus ilm ja pooleminutine lisajalutuskäik ei olnud frustratiivne.
Muidugi uskumatult palju inimesi on hommikul kell 7.40 vereanalüüsi kabinetis.
Aga muidu mulle see keskhaigla meeldib.
Samal ajal, kui ootasin päris kiiresti kahanevat järjekorda, vaatasin inimesi muidugi.
Kaks sõbrannat said näiteks kokku seal, täiesti juhuslikult.

Võeti veenist otse ampulli, ma siiani ei kannata seda ikka vaadata. Jõudnud koju, ei võtnud ma veel teed tööle jalge alla, vaid suikusin pooleks tunniks unne. Kell 10 jõudsin tööle.

Oodata on nii raske!
---
Helistasin just arstile. Asendusarst on, minu oma puhkab. Sain vastuse, et veresuhku tase liiga kõrge, tulge esmaspäeval uuesti.
Oh rõõmu :(. Veel oodata.
Ilm on ilus. Varsti peaks uus tsükkel juba hakkama.

Süst

Hommikul äratasin elukaaslase, sest süsti oli vaja teha. Ma olen nüüd süstides juba käsi. Süstal ise oli kohutavalt pikk minu arvates. Ja siis ma ei saa aru, kuidas seda klaasist ampulli saab lahti? Ei tulnud kuidagi loogiliselt, nii et köögilett oli ikka kilde täis pärast.
Pulber ja vedelik ühinesid ja süste võis toimuda.
Elukaaslane sai sellega hästi hakkama.
Tagumik valutas terve päev, aga sügada ei tohtinud!

Nüüd ootan siis. Lähen varsti järjekordselt aadrit laskma. Et kas siis ained töötasid ja ovulatsioon toimub.

Uus eelarve

Käisin apteeki. Nende uute ravimitega ei ole üldse ju teada, mis kui palju maksab. Täna käisin kolmes apteegis, kus seda rohtu üldsegi ei olnud? Ühes neist käisin isegi koos töökaaslasega, kes diskreetselt küsis, et kas ma ostan nohurohtu või tahaksin veidi privaatsust. Noh õnneks ta täitsa minu kõrval ei olnud, ja kuna rohtu ka nagunii ei saanud, siis ostsingi ibuprofeeni hoopis.
Õhtul lõpuks sain siis enda süstlakomplekti kätte, raha läks 150€ ringis. Loodetavasti on sellest midagi kasu, ma pole ka kontrollinud, kas see ravim on Haigekass nimekirjas, võib-olla ma ei saagi selle eest raha tagasi.

Nüüd ma saan aru küll, et need inimesed, kes on haiged, panevad ikka väga palju raha ravimite alla.

Teise raundi algus erinev

Täna otsustasin vaba päeva võtta, ja selle sisustasin osaliselt arstivisiidiga. Isegi "ülevaatust" ei teostatud. Närv oli ka sees. Kuna mul eelmine kord ei õnnestunud mitte midagi kohe, siis seekord arst mulle kuuri ei määranud, vaid arvas, et peaks hoopis hormooni stimuleerima.
Kirjutas välja Diphereline, mille pean paari päeva pärast (vahelduseks) tagumikku süstima.

Vol 2

Pettusin väga, sest pidin arstile helistama esimesel tsükli päeval, ja mõtlesin et asun end jälle süstima. Ehk kuna organism on nüüd nn valmis jälle uuesti katsetama, ei soovitanud arst mul varem proovida.
Lükkasin siis hea meelega selle kõne isegi vaat et kuu aega edasi, kuna eelmise tsükli esimene päev sattus mul just reisimise ajale, ja kes siis nende süstaldega mässata viitsib.
Küll aga oli suur mu pettumus, kui arst määras kohtumise (alles!) 11. juuniks, nii et ma pean nüüd veel mingi 2 nädalat ootama. Oh elu.

Eesti riigi toetus IVFitajatele

Kaua oodatud kaunikene - sain kätte lõpuks enda tagasiarvestuse Haigekassalt. Kuna ma varem ei ole teinud sellist asja, et taotlen mingit raha haigekassast (ma pole ka eriti haige inimene), siis ootasin ikka, et asjaajamisse tuleb mingi "auk" ja ma ei saagi raha tagasi. Nüüd sain, ja kulutusi oli tegelikkuses rohkem, sest paljud ravimid, mida ma kasutasin, ei olnud Haigekassa heakskiidetud nimistus, mistõttu nende eest ma raha kätte ei saa.

Ütleme nii, et kuna minu esimene sats IVF-i läks 100% aia taha, siis tegelikult laiutas eelarves päris suur auk.
Ja ma ei saakski minna teisele raundile. Nii et isegi sellest on siin abi. Ja mul on hea meel, et ma ei pea võtma näiteks IVF laenu (pangad ja kiirlaenukontorid, kas te ei ole mõelnud veel sellise rumaluse peale, et meeleheitel naiste pealt teenida?).

Nüüd mõne päeva pärast ma just uut raundi plaaningi, nii et mul on hea meel, et saab jälle võtta oma isiklikust IVF fondist raha.
Hoian pöialt, et äkki nüüd on keha vähem stressis. Aga ausalt öeldes - mõtted on kindlasti sel teemal hõivatud ja väike liblikas on juba ka kõhus.
See ootamine ja planeerimine, see on ausõna kõige raskem osa.

Peale rääkimist

Laupäeval, nagu punktiks, algasid ka päevad.

Rääkisin täna arstiga. Tema jaoks on see kõik ikka suur vabrik, sest minu nimi esmapilgul ei öelnud talle midagi. Seletasin siis, riskides töö juures kõrvaliste kõrvadega, et miks ma helistan.
No selge, arvas ta. Kuna ükski muna alles ei jäänud, siis peangi kõike otsast algama.
Aga alles suve alguses saan... Ma ei ole kindel, kas ma jõuan oodata nii palju?

Natuke kergendas täna see, et sain lõpuks oma bestfrendile asjad ära rääkida :) Oligi parem, et sealjuures pisaraisse ei langenud. Aga ta ütles, et ma olen tubli. Ega me palju üksteisele nii ei ütle, seda enam hindan!
Kohe kergem hakkas.

Taastun

Kui ma käisin HCG testi tegemas haiglas, siis üks juba tuttava näoga naine, kellele mina ikka naeratama kippusin, tuli samuti järjekorda vereanalüüsiletti. Eestlastele on ikka hirmus võõras, kui keegi neile naeratab või viipab või edu soovib.

Tänaseks on mul juba mitu teraapilist telefonikõnet, skype-vestlust ja kirjavahetust seljataga. Nutujoru samuti. Ja palju magusaid komme. Ja veel magustoitu. Suitsu ja veini seekord mitte - ma ju tahan uuesti üritada? Seega, olukord on tasakaalustunud.

Igatahes on mul hea meel, et esimene kogemus on seljataga. Vähemalt kuni siiani, et nüüd on jälle pilt selge - kuidas kõik käib, mismoodi mu keha reageerib ja kuidas seda kõike on võimalik teha nii, et võimalikult vähe inimesi teaks.
Keha reageeris hästi kõikidele erinevatele hormoonidele, mis ma viimase kuuga endale erinevaid teid pidi olen sisse pidanud ajama.

Ma saan veel proovida ju? Arstiga loodan esimesel võimalusel uue raviplaani paika saada.

Ma olen väga tänulik, et mul on häid sõpru, kes suudavad ilma suurema kärata toeks olla ja kallistusi jagada. Ja olen samuti selle eest tänulik, et ma pole sündinud näiteks ilma emakata ega ole ka ratastoolis.
Olen tänulik selle eest ka, et mul on rahalised võimalused, et kõike seda endaga ette võtta.
Kirjutan pikemalt jälle siis, kui lähen uuele katsele või muid uudiseid on.

EI OOTA

Nagu minu arusaamise koha pealt selgus, ei ole ma ootel, nii näitas HCG tulemus. Mul on niiii kahju.
Ka ükski minu muu muna ei jäänud ellu seal külmas...
Nüüd järgneb veel õudsem ootus - mitu kuud hormooniravist taastumist ja alles siis saan hakata kõike uuesti proovima. Süstid ja kõik muu kraam.
Õnneks mu keha võttis ravi mitte just liiga stressirikkalt, seega on mul hea meel, et ma saan uuesti proovida.
Kahju on sellegipoolest. Justnagu keegi kuskil oleks otsustanud, et mulle ei olegi lapsi ette nähtud.
Kurb on olla.

Ootan. Homme peaks mingit selgust tulema, kas ka OOTAN.

Näost hall

Juba mitu inimest on mulle "komplimente" öelnud, et küll ma olen väsinud olemisega. Ma pean tunnistama, et olen näost hall jah veidi ja natuke rohkem tegevusjõuetu kui tavaliselt.
Mis sa selle külmaga ikka teed? Kui hädasti pole vaja õue minna, siis oled toas. Ja kui lähedki õue, siis paned soojalt riidesse. Topelt suusapüksid, paksud saapad. Et jumala eest ei külmeta.

Kuna olen hetkel säilitusravil, siis ei tohi teha väga sporti ega muidu enda koormata. Aga just pikali ka ei pea olema. Nii et poest kottide vedamine mõistuse piires või külma käest autosse vudimine pole just probleem.

Aga näost hall ei tohiks olla. Nii et õues tuleb siiski käia.

Säilitusravi

Olen säilitusravil. See tähendab mingit geeli 2 x päevas.
Kõige suurem ebamugavus on siiani kõhuvalu ja vist gaasid? Ma ei teagi kas see on rohust või punktsioonist. Igatahes on ebamugav, tohutult.
Äkki ma pole piisavalt naine, et kõige sellega hakkama saada?

Embrüosiirdamine

Täna käisin embrüosiirdamisel. Kui selleks ettevalmistus ehk punktsioon oli narkoosiga ja sellest olin ette ka teadlik, et vahetusriided, sussid jne tuli kaasa võtta, siis täna oli natuke teadmatust. Eriti ebasõbralik teenindus vastuvõtus. Miks nad oma asju kokku ei lepi? Olin nagunii esiteks närvis ja teiseks, kõht valutas 2 päeva tagusest protseduurist, nii et 2-3 korda treppidest edasitagasi liikumine ei olnud mulle kui patsiendile meeldiv.
Lisada tuleb ka fakt, et siirdamisele peab minema täis põiega.

Muidu oli nagu günekoloogi külastus ikka - istud pukki ja jalad asendisse. See kõhu ebamugavustunne 2 päeva on see kõige nõmedam osa siiani olnud. Arst vaatas ultraheliga kõik üle ka, et ega mingeid jamasid pole, ei olnud.

Naljakas oli aga see, et kui tool oli kenasti pikaliasendisse viidud, siis pistis kõrvaltoa luugist (selline väike luuk nagu mujal on see koht, kuhu analüüsid pannakse), pea välja embrüoloog. Mees. Ma peaaegu et ei näinud temast muud kui pead, mis oli vannimütsiga kaetud. Tema aga ronis ülakehaga peaaegu "meie" ruumi ja samal ajal rääkis rahulikult, kuidas minu munarakud siis arenenud olid.

Peamiselt rääkis ta minu jalgevahega, aga see mind väga ei häirinud. Üritasin meelde jätta, et minu mitmest munarakust on alles hulk, mis on OK kogus, aga neist mõned on "aeglased" ehk aeglased arenejad. Pole ideaalne.
Paar tükki aga olid aplamad ja minu nõusolekul toimetati ka siirdamine. Seda tegi minu raviarst, kes on väga meeldiv ja professionaalne, siiani absoluutselt positiivsed muljed.

Nüüd algab kõige raskem osa - säilitamine, vaatamine, ootamine. Seejärel võib-olla pettumine ja siis loodetavasti kõik jälle uuesti. Või siis ei olegi pettumine. On hoopis tulemus.

Kõht ikka valutab. Tallinnas on -23 täna.

Saak

Käisin täna punktsioonil. See tähendab, et arst kamandas mu kohale kindlal kellaajal, aga eks seal riiklikus haiglas, kus mina arvel olen, muidugi on alati väikesed "agad". Kõigepealt hüppas mingi naine ligi et mis te siin seisate, järjekord on 20 minutit vähemalt - kebi tooli peale. Elukaaslane oli nagunii seal, seega oli oma "koht" järjekorras olemas. Läks 10 minutit mööda, kui keegi kõrgendatud häälel hõikas - kas keegi on ka punktsioonile? - siis kähku kähku, mis te ootate siin, riideid vahetama! Anestees ju ei oota?
Mine siis võta kinni - süsteemi jälle pole.

Minu ees oli veel 2 naist ja peale mind ka 1. Pehme häälega arst juhatas kõik sisse, kontrollis andmed jne.
Kabinetti jõudsin, paluti toolile asuda. Naistel on see puki otsas ronimine vist kõigil nii käpas?

Paremal käel tervitas ja tutvustas end anesteesi õde, kes ka asju üle küsis.
Vasakul käel tervitas ja tutvustas end meessoost narkoosiarst, kes mulle vererõhumõõdiku peale pani.
Natukese aja pärast nad juba sehkendasid seeliku all midagi, paremas käes oli kanüül. Tundsin voogu veres ja küsisin - kas ravim läks sisse? Jah. Enam ei mäleta midagi.

Ärkasin soojas palatis, kus paluti minna ühelt asemelt teisele. Natuke sain magada, siis tuli pehme häälega arst (hea valik peale narkoosist ärkamist) jälle ja seletas et kõik läks hästi ja mis edasi peab tegema.

Saak oli 17.

Natuke uimane oli olla, aga lohistasin ennast apteeki. Tellisin ka takso. Apteegis selgus, et digiretsepti siiski ei ole. Mis mõttes? Ühtlasi seisis järjekorras üks naine, kes oli enne mind. Me noogutasime ja naeratasime ja soovisime edu. Eestlased, aga siiski naised.

Taksojuht oli naine, väga sobilik valik jälle, kui kutsutakse naistenõuandlasse järgi.
Apteegis jäigi käimata, nüüd olen kodus, pean vett jooma ja võtan rohtu ka ja kuna uimane on olla, siis lähen veel magama ka.

Ilma süstita

Täna oli siis selline päev, et olin ilma süstita. Õigemini, tänu sellele, et eile sai 3 süsti tehtud (hommikul 1, nn jääk, mis tuli insuliinisüstlaga Gonal 300 välja imeda), siis õhtupoolikul teine süst, see eraldi pakitud pulbri ja süstlaga, ja siis kolmas õhtul - Ovitrelle. Kuna ma käisin kinos, siis oli see viimane süst, mis kindlalt täpselt kell pool 9 pidi tehtama, natuke raske sooritada - aga tegin ta ära. Sõber, kellega kinos viibisin, näitas oma telefoniga mulle kõhu peale valgust. Käed sain puhtaks vedela puhastajaga, kõhu määrisin piirituslapiga ja pärast puhastasin ka. Valmis!

Homme hommikul pool 9 on siis protseduur nimega punktsioon. Kell 8 peab elukaaslasega koos kohale ilmuma, mina söömata joomata. Vahetan riided. Öösärk peab olema. Või mingi kittel.
Lähen narkoosi alla siis ja saan alles peale seda teada, kuidas läks. Ma isegi ei tea, kas pean haiguslehe võtma või saan tööle minna või olen lausa mitu päeva rivist väljas?

Eks ole siis paista.
Ja siis hakkab arst vaatama, kuidas on ravi edenenud!

Salasüstija

Üle mitme aasta on siis kätte jõudnud see intensiivne aeg, kus ma tõesti saan ise midagi ära teha enda tervisega. Ja sellepärast siin nii palju kirjutangi!
Rääkisin olude sunnil enda kahele lähemale sugulasele (õde ja vend) praegusest projektist. Tegelikult oli mul hea meel, et elu kuidagi nii sättis, et ma seda rääkimata ei saanud jätta.
Tegelikult ka olen ma ju valmis vastama erinevatele küsimustele ja jagama enda kogemust küll. Ma lihtsalt ei taha seda teha perekoolis ainult tundmatute interneti-tuttavatega. Ja samuti ei taha ma üleliia "kaasaelajaid", kes liiga palju nunnutavad.
Aga jah, ma olen rääkinud paarile inimesele, kui sellest on kuidagi loomulikult juttu tulnud.
Nagu olen aru saanud, siis see ei olegi väga ebatavaline - oma vanematele räägitakse tihtipeale ikka alles siis kui head uudised majas. Ka mina otsustan esialgu nii, kuid eks pärast ole siis näha.
Mul on hea meel, et õde-venda nii toetavad olid, sest ega neil vist võis olla mõni kahtlus, et on nn probleeme, aga muidu oli see neile ikkagi uudis. Igatahes oli tore siis rääkida rahulikult, juba ise end kogununa seda. Hea ikka, et ma enda emotsioonid ise kuskil olen välja elanud. Mulle meeldib, kui ma suudan sedasorti uudiseid rahulikult edastada.
Mis ei tähenda aga, et ma sugugi ei muretse ega jagada ei taha. Mida aeg edasi, seda enam.
Oeh. Nüüd jälle hommikuse süsti ja siis kohvi aeg käes!

Küll on hea

...et kõige selle juures saab ikkagi ka veini juua! See ei ole keelatud. Olen üksi kodus.
Tänane süst oli küll selline, et tunne oli - enam ei taha. Huvitav, kaua see nüüd kestma peaks?
Võtan lonksu valget veini ja hakkan vaatama filmi, mis loodetavasti on õnnelikul lõpuga.

Uus süst

Uued süstid ei olegi nii hullud. Eelmise süstiga, millega ma samuti jätkan, olin juba harjunud - nõel on nii tilluke, et minu suur kõhuvolt (see ongi üks suur volt) seda üldse ei tunnegi. Vana süst on nn pensüstel ehk näeb asjatundmatule silmale välja nagu üks jämedamat sorti pastakas.
Uued süstid on sellised mitmeosalise pakendiga karbikesed, kus pead kõigepealt korralikult mässama. Arst küll seletas "et midagi üle jõu ei käi", sellegi poolest sain ma nii 20 minutit jännata, sest tundus väga keeruline ühendada küll üks süstal, siis teine süstal. Tegelikult on asi lihtne - sul on suur pakk, kus on joonistega juhend, üks jämedam süstal, destilleeritud vesi ja pulber. Need kolm viimast pead siis omavahel kõigepealt kokku viima ja siis jämeda süstlaga vedeliku pulbripurgist tagasi süstlasse imema. Seejärel paned külge väikese süstla ja süstid kõhtu jälle.
Natuke ebamugavustunnet on, selle uue süsti peale. Ajab sügelema ja natuke läheb ka kõht paiste. Üldiselt mulle tundub, et kõht ongi veidi suuremaks läinud. Ma olen kuulnud, et mingi hetk võin välja näha nagu 5. kuud rase? Pidi olema suht ebameeldiv.
Nagu mu sõbranna ütleb mulle iga päev - ma loodan, et su kõhul on piisavalt vabu kohti, kuhu süstida. Aitäh! On küll. Ja see kõik on ju hea eesmärgi nimel?

Täna jälle arstil

Huh! Kergendus. Kõhuvalu ja süstlatorked pole ilmaasjata! Täna ütles arst, et keha kenasti allub ravile. Nüüd on siis sellised lood, et jätkan praeguse rohuga ning sealt edasi panen ka teist süsti. Ja siis panen veel ka ühe kolmanda.
Miks ma seda siin kõik kirjutan? Eks ikka selle pärast, et kui ma ise oleksin keegi, kes hakkab kaaluma, kuidas last saada või kas saada, siis ma tahaks lugeda, kuidas need asjad käivad. Mitte kuskilt haigla bukletist, muidugi reaalse inimese kogemust!

List Miks

Täna ostsin endale uue seeliku ja olin rõõmus, et selga läks M mitte L. See on suur saavutus mu jaoks!

Süstiv narkomaan

Täna hommikust alustasin süstimist. Käisin kõigepealt eile apteegis seda otsimas - 3 apteeki käisin läbi!
Gonal 900. Nähtavasti tuleb seda korralikult ette tellida. Mul oli KOHE ju vaja seda!
Raha läks ligi 300€ ja ma loodan, et see oli väikesele apteegile vähemalt nädala käive.
Mis ma teen? Süstin 150 ühikut ja kõhtu. Jumal tänatud - üks kord elus, kus on suurest kõhust kasu! Kartsin esimest süsti väga, kuid kõik õnnestus hästi. Imelik on, et nii väike nõel ja nii pisike kogus.

Haigla

Täna käisin arsti juures. Kes oleks võinud arvata, et lähen arstile jälle nagu eksamile. Varakult üles, lahk pähe ja kaks patsi nagu esimeses klassis. Lund sadas hullult ja suutsin kõvasti vaeva näha enne kui auto lume alt kätte sain. Keskhaigla juures, kuhu ma seekord läksin, vedas parkimisega hullult. Kuna mul vedas, siis naeratasin ka parkimiskorraldajale. Minu arvates väga heas süsteem neil seal.
Arst oli väga inimlik seekord. Telefon kogu aeg helistas ja ta ohkas selle peale.
Hõikas midagi õele. Ma küsisin paar lolli küsimust ka, siis ta jälle ohkas. Imestas, et miks mulle räägiti, et kõht võib valutama hakata. Ei hakka ju selle paari päeva peale, olgu ma kindel.
Veini võib juua, sporti teha, kõiki teisi ravimeid ka pruukida.

Järgmine samm

Algasid! Väga hea, juba teine tsükkel plaanipäraselt. Loodus on minu poolt või siis ehmatasid päevad eilse kõne peale.
Helistasin kohe arstile ja sain juba homseks aja. Loomulikult olen tohutus stressis jälle.

Kas te soovite

Täna hommikul äratas mind telefonikõne suvaliselt mobiilinumbrilt: "Kas te ikka olete jätkamas IVF-iga, soovite jätkata viljatusravi?" - Mina: "Jah". Nagu oleks abiellunud.
Seletasin, et ootan päevi. Aga et ümber pole mõelnud.
Ootan siis.